Hingepäike

Kas sina tead, mis see on,
kes see on...

Mina tean..ja küllap ka Sina
tundmatu, teisel pool ekraani

Me kõik vajame
otsime seda
vahel segi ajame

Hingepäike
see sõna üksi
soojendab juba südant

Hingepäike
Tema
annab elule läike


Hingepäike
miks ei jää sa alati
elupäevade lõpuni
me juurde

Miks vahel
viskad meid
elutomidesse suurde

Unistustes kanname hinges soovi
olla eluaeg koos
elulavalaudadel, teeme proovi
elugi, on ainult loos

Hingepäike
vajab teist samasugust
enese kõrvale
et koos siis astuda
loojangule vastu..

Roos lainevahus

Roos lainevahus...
tuul vahuseid laineid kannab
kord andsid mulle õnne ja elulootust
sooja päikese ja suvised tuuled
Lembehetked väikesed
meresoolast , soolased huuled

Nüüd tühjaks jäänud on suvine rand
merevesi jääkaane all puhkab veel
suvi, see möödaläinud ....
mul senini on elujõudu, lootust and
tean, me oleme Sinuga nüüd, ühisel teel...

Vaid üksik roos saab närbuda
koos, on õigust, ainult õilmitseda
Tunda rõõmu elust
sirutada käed päikesele vastu
saada osa elu melust
mine, jookse, pimedusest lahku....

Seest siiru- viiruline...

Seest siiru viiruline
päält aga..kullakarvaline

arva ära
mille, kellega on tegemist
kes ja kus 
vajaks hekseldamist

See me armas oma Vabariik
kus kohvikud ja butiik
sädelevad hotellid, vestibüülid
kus salaja öösel, koristaja küürib

Sõidame veidi ääremaile
pilk suundub , päikesekullast
üle piserdatud kaile

Ilus on me loodus ja maa
kaunid Kihnu ja Hiiumaa
kaunis ka Eesti Naine

Aga kui vaadata meie elu- olu
unustatud ääremaid ja talu

linna varjatuid tänavaid
kus lapsed otsivad leivapalu

kus veeretame sente taskus
hinge elus hoidmise oskus

see sünnislt kaasa anrtakse
ema rinnapiimast kantakse

mis segatud
on mõrkjast murepisarast
kui üle kodu käib
töötu isa vihalast...

see on me Eesti elu
seest siiru viiruline
päält...kullakarvaline...

Oh laps...miks nii sa teed?

Oh laps, oh laps
miks ometi nii teed...
et pisaratest märjaks
saavad kivised teed....

Kui olid alles väikene
sind hoidsid hellad käed
Sind soojendas päikene
hoidsid kurjusest eemale....
ingli pehmed, kaitsvad väed

Kord ema kukkus
paljudeks aastateks
kuristikku langes
elu, kuis oleks olnud lukkus
vahel, leidis ennast hanges

Ära mine...tahaks hüüda korraks veel
keera, pööra ümber vaid
ära kõnni sama rada, sama teed
kord juba kodust kaasa....
õppetunnid valusad sa said!

Ära anna kuradile kolme piiska verd
ühes võtab ta ka sinu
nii algab sellest trepist, allakäigu lend
valusad on , sisemised pinnud....

Lorilaul

Teip, palju teipi
andke nüüd mulle
Sirgeks ajanud seitli
ajan nüüd sõnamulle

Pidama ei saa enam seda rongi
ikka lisa juurde aina tuleb
ja sestap, just nii see asi ongi
kes ükskord suu mul vakka suleb

Tean, kes varsti tuleb
pilgutab mulle kelmikalt silma
suu suudlustega suleb
Ah, Sind nähes lähen kiima...

Selline siis lahendus
rongi päält tõstetud maha
igal asjal oma tähendus
asi, pole üldse paha....

Ootuses...

Ootusel on oma võlu, oma kindel valu
ootus saanud päevadeks. Aega mõõdab lootus
Päevast päeva ja ööst öhe. Sa ikka seda talud.
See muutub armsaks, omaks ja kodukootuks!

Ruttad hommikul , tunnetus südame sees
jalad ei tunne enam maad. Ma tulen, voolib sõnu suu
värava avad, kui ukse - sa südame läve ees
Hing armastust igatseb. Süda on igavesti Sulle truu.

Armastus ei väsi eales. Tal on kannatlikku meelt
Tuled kaugelt, seljataga maa ja meri
Sa ei eksi eales. Mu süda ,kui tuluke, sul näitamas teed.
Unustus. Kirgedest mässamas veri.

Kuula...

Vahel on vaja kuulata talvist vaikust
mis juhatab Sind su südame ukseni
kus äsja just valukarje vastu kaikus
viimse,hingetu südametukseni....

Vahel on vaja vaikseid hommikuid
kui mustad varesed ei räuska puudel
et ületada enese hinge kuristikke
lasta välja tulla tunnetel uutel...

Vahel on vaja, erilisi varajasi ärkamisi
armsama sooja embust
mõelda siiski, omaette salamisi
nautida hommikust lembust