Ülekohus kisendab mu väsinud meeltes
minevik hiilib selja tagant
üle... ei mööda,
ei unustusse pööra
päevad, mil vere ja pisarate mekk

Miks ei tagane sa saatan

ikka tagasi leiad tee sa minuni
iganes kuhu ma ka ei vaata
viivad mineviku verejäljed sinuni

Unusta, tahaks karjuda nendele
see kõik on ammu olnu
see ei mahu enam oleviku teljele
sellest saanud on koolnu

Ikka ja jälle
keegi leiab uue kondi
kaevab hauda, millel kasvab sammal

Miskit peab olema järada
kont peab hammaste vahele mahtuma
liha kistakse luudelt, tükk haaval

Sa pole veel surnud
juba jagatakse vara
enesele ise ostan urni
põletada lasen ära

Ei saa  raisakotkad enam rebida lõhki
tuhk hajub merega ühte
ei enam tilluke lapsuke minus põtki
miski meid  ei kinnita

Unustuse jõele, kui kord sõuan
kõrgelt alla vaatan teil,
aeg haavad parandada jõuab
ometi süda, vermeis ja hell