Punased roosid

Punased roosid 
tähisel ööl
teadsin, et hoolid
käsi ümber minu vöö

Kuu valgustamas teed
tuul jahutab kuumi palgeid
veel, ikka veel
suudle, kuni langen

Sinu embusesse tahan jääda
eluaeg Sind armastada luban
Kõigevägevama väega
hoian Sinule ma südant

Tähed võrgutavalt vilgutavad
tundub, silmi pilgutavad
Armastus on tähisöös

Tuul hellalt kiharaid liigutab
juukseid segamini sasib
Armunud on koos!

Soov

Kas poleks lihtne see
rada, mida mööda astume
oleks sile tee

ei kukkumisi
käänulisi teid
ei ruttamisi
kõik..tavaline näiks

Liig igav
oleks kõik
kui jõgi poleks sügav
jääks lühikeseks
kümblemata elulõik

Sa ei teaks
mis tähendab
uppumise tunne

sa ei teaks
mis tähendab
kukkumine lumme

Läbi unenäo
sooja sudu
sa äkitselt lumme kukud

kesk päikeselõõska
südasuve õiteulma
kesk kirgast õnne
jääd äkitselt tummaks

avanevad pimeduse
rõskuse haisvad lukud

korraks vaid, seda kõike märkad
see unenägu...
millest ärkad
taas õnneratast keerutad...

Oma eluratta rooli
hoia tugevasti käes
mõtle, enne, iga oma soovi
kõik on Sinu soovide väes

Väikesed kambrikesed.

Ma käisin täna 
väikestes kambrikestes
tammiste väikeste ustega
pisikese kuldse lukuga

Neid oli palju
vooderdatud seest
üks hõbeda
teine..kassikullaga
ühes oli päiksekiir peidus
neljandas mu õnn
ennast häbelikult peitis

Avasin hõbedase toa
nagu merelaine päikesesäras
kadus mind painanud paine
andis ilu nägemiseks loa

Kassikulda värvi toake
valede peibutavaks
ämblikuvõrguks oli
sestap ka minu meeled
nii heitlikud
vahel olid
uskusin kassikulla
petliku sära
ei suutnud
eemale pöörduda ära

Kiiresti sulgesin toa
tabaluku kindlalt panin ette
et eales ei meelitaks road
mil peal, valede libe kate

Avasin toa, kuhu olin päikesekiire
enese teadmata sulgenud
vaeseke tegi ikka kiiremaid tiire
et leida pisike praoke ukses

Lasin ta toast vabadusse välja
nüüd jälle näen oma päikest
kustutan soojuse, helluse nälga
kardan ju kõige rohkem, ma äikest

Neljandasse tuppa astudes
ma natukene pelgasin
mu süda tuksus vappudes
Su käte vahele lendasin....

Ärkamine

I

Iga hommik toob uue alguse ja ärkamisevõlu
päev annab aega , jäädvustada oma jälg
kas kannad koormat rasket, 
või udusulena kerge on see
oma eluteil, oma haprail õlul 
kas saatus hoidis Sind, või halastamatult loopis
või oled ikka alles käimas, oma lootuste teed...

Igal hommikul tõuseb Sulle päike
annab kaasa eluteele sära ja rõõmu
Igal õhtul loojub metsa taha 
merevoogudest voolitud sängi
Igal hommikul haarad sealt 
sõõmu elujõudu ja soojust hinge
et teha igapäeva käike ja ringe

Igal õhtul Sinagi
lähed oma voodi
koos päikseloojanguga
kaasas hingesoojus
Päikese loodud..toodud..
http://www.youtube.com/watch?v=3xoybIURAKs

Igatsus

Kui pisaratest ei jätku
et nutta välja oma valu
kui sõnadest jääb väheks
et kuulutada maailmale,säravat rõõmu...

Ometi sa tõused
loodad jälle
iga uus päikekiir
su hingeukse avab

Lootus on su mõttetiib
mis Sind hoiab ja elule edasi viib
Ootus, Sind kannustab

Igatsus...lähemale tulla soov!

Kas pettekujutelm see kõik
või siiras unistus, nii loov!