Kivid

Need kivid siin, on seisnud aastasadu
näinud torme päikest,ikaldust ja kadu
Kuulanud armunute nakatavat naeru
saatnud leebe igatsusega, lahkuvaid laevu

Tundnud lainete sametist paitust
nautinud merekohinat ja vaikust
Püüdnud kinni marulainete vahtu
täitnud soolaste sõõmudega kõhtu

Kivid jutustavad sõdadest
orjastatud rahvast
kuidas mõõkadega võideldes
rahvas vastu hakkas

Oma raske orjavere hinnaga,
mis kividesse ojadena voolas
võideti maa, see eesti kivise pinnaga
pisaratest kivistunud, maa soolad

Nüüd vaikselt loksuvad
need Läänemere lained
ikka veel vahel kukuvad
ja ängitsevad pained...


Mu armas eesti rahvas
jää vabaks mõtetes ja eneses
las veerevad sinimere lained
kaovad, meid valitsenud pained

Kuu ja päike

Me oleme päike ja kuu
kes kokku jääda ei saa
hetkeks riivad mu suud
kui koidupuna ehib maad

Me oleme päevane päike ja öine kuu
Sina päike,päevade kullane sära
mina kuu, mõttes su saatjana truu
ei väsi eales , sind saatmast ära

Me oleme saatuse mängukannid
avatud meile on naudingute värav
õnnehetkete magusad annid
suudlemas koidu eel, tähtede säras

Kuu ja päike, taevasinas on koidueel koos
käsikäes, säramas tähtede valgusevoos
vaata koidikul taevasse ülal, sa näed....

Räägi minuga vaikuse keeles...

Lumehelbeke 
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa... tasa...

Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtles tulles ka:
tasa, tasa!

Miks nii tuksud, rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind
tasa, tasa
(Juhan Liiv)

Räägi minuga vaikuse keeles
kui langeb alla laia lund
sa minul, ikka silmis, meeles
ilma sinuta,mul pole und

Räägi minuga vaikuse keeles
tuul minuni toob sõnad head
lumehelbeke kelmikalt keerles
langeb tasa, silitades õrnalt pead

Räägi minuga vaikuse keeles
kaminasse, kui läidad tule
õnnepisar põsele mul veeres
igavesti südames põled...

Räägi minuga...alati ja ikka
las aasta uus, see tuleb õnnerikkam

las lumehelbeke keerutab tuulega segi.....