Põgenemine täiskuuööl

Põgenen enese seotud kesta
kuhu varjupaiga kunagi leidsin
nüüd aga olen haavanud ennast
igatsusega,kui ennast ma lõin

Valu eest otsisin ma varju
lohutust leida üksinda püüdsin
miks sellega enam ei harju
ikka ja uuesti Sind ma hüüdsin

Tume on jälle taevakaar
silmist kadunud päikesekiir
otsin ikka veel oma saart
kuhu ära mind, siit sa viid

Oh taevane täiskuu
miks nukraks mind alati teed
miks hinge pitsitab salaluul
ja ahvatlevad sügavad veed

Ära tahan minna, kaugele kuulinna
tähtede kirkasse valguse särasse
oma igatsuse kaasa võtan sinna
uppuda ei suuda, ilmade kärasse