Elukeerud

Miks üks päev, nii päikseline särav
ja õnnele on avali see värav
Ja juba järgmine täis kõuepilvi
nii et lahtigi ei julge teha silmi

Elu on täis sirgeid ja kõveraid teid

ikka ju kõigil meil, leidub neid
astud veidi kõrvale ja komistad
sussides jalgu tujutult lohistad

Aga kuskil Sinu sees on peidus
üks soe ja kuldne kera
talle mu südames kohake leidub
eales ei unusta ma Teda...

Tean, mu Õnn ei ole jätnud mind maha
Elu hetkel on pannud, vaid jala taha
Pea taevas särab jälle Päikene
naerab jälle suur ja väikene...