Süda heliseb ja naerab ka kaasa
Mõistus terava noana, lõikab juurelt
surub kummuli, kokkupuuteks maaga
"Liiga hilja juba"..., matab ta su unistuse
Oleks noorem, siis ehk jõuaks veel
pühib silmist sära ja siira naeratuse
maha jäänud ammu juba, õigelt reelt
Nüüd kuulata tuleb vaid mõistuse häält
südame asemel, kivi end säänd
vahel aga kivigi, valu tundma peab
Saatus on sügise tuulte, kollaste lehtede moodi
talve pakane,kevade lindude, laulude uued noodid
vahel inimene, iseenda ära neab
Vahel aga, alustama peab, jälle uuelt realt...
No comments:
Post a Comment