Kodutu hulkurina tundsin kord end
üksi ja unustusse jäetud
lühikeseks jäi kõrgustesse lend
unistused maha maetud
Noor ja ilus, kui veel olin
rännata mul kihk ja meeltes metsamüha
elasin ma kiirelt uhket elu
lapsepõlv jäi unustusse üha
Maanteed ja uhked autod
mind ei paelu täna enam
mul kaasas on omal lauto
see viis, mis kostus...kenam
Metsateedel tantsin valssi
linnulaulu ja päiksekiirtega koos
vile huulil, kaasa löön takti
aina keerlen muusikarütmide voos
Hulkuri süda, täis armastust jälle
kevad, kui rohelust meile toob
iga käidud rada, jätab oma jälje
armastuseämblik, uusi võrke koob.
No comments:
Post a Comment