oma elatud elule
Pisarais silmad,nutust tuhmunud
viimasel ajal ikka sagedamini
varsti ei näegi enam kedagi
polegi enam tulemas keskit
Vana naine ikka veel ootab...
...poegi, kes pealinnas elavad
tütreid...nemad tulevad ainult siis,
kui vanal naisel on, mida anda
Aga enam ei ole
kõik on tilgatumaks pigistatud
tühjaks tassitud
ära rüüstatud ja määritud
Nüüd on vana naine
unustuse hõlma vajutatud
Teda polegi kunagi olnud
aisateks tunnistajateks....
...on lapsed, mööda laia ilma
Vana naine
kes kantakse välja
lihtsas mustas kirstus
ainsaks saatjaiks
poeg ja tütar
need viimased, pesamunad
sest nemad, veel mäletavad...
Alles aastate möödudes
kuskil keegi
möödaminnes mainib
..vana naist..ei ole enam...
Elu läheb edasi
märkamata veel ühte omade seast
kes jäädavalt lahkunud.
No comments:
Post a Comment