Ta oli seda teed käinud juba aastaid, mõtles oma kurbi mõtteid ja kõndis ja kõndis.
Äkitselt keeras ta pilgu suurelt teelt kõrvale, kus lookles....pikas rohus...just talvel ja pikk roheline lõikehein kasvas vanal teerööpal...Teele hüppas metskits, kes hakkas aeglaselt mehe ees käima, mees järgnes talle.
Rohus roomasid igasugused nastikud ja rästikud, sekka ka sisalikke...kitseke lükkas nad oma jalaga eemale...
Mees ei uskunud oma silmi...see ei ole võimalik, praegu on ju südatalv..ta näpstas ennast valusasti...ja järgnes loomakesele, kes teda ootas.
Tee läks ikka edasi, ikka loogeldes ja paksemasse metsa suundudes.
Järsku kitseke seisatas ja mees nägi, keset rohtukasvanud teerada...hele-helesinist meelespealille..ta kummardas, et seda murda..
"Ära murra mind"...jõudis lilleke öelda..mees vajus istuma, ta ei suutnud enam imesid taluda rohkem.
Lilleke aga hakkas kõnelema inimhäälega...." Sinu saatus juhatas Sind minu juurde, sundis sind astuma kõrvale, sinu igapäevasest teerajalt, et sa saaksid taas muutuda rõõmsamaks, nautida elu hüvesid, et sinu silmadesse tuleks uuesti kelmikad naerusädemed...Võta nüüd mind kaasa, koos juurega kaeva mind välja siit"
Mees tegigi seda..ja kohe kerkis tema ette kaunis majake, ümberringi viljaka mullaga põllud ja meelespea lilledega kaetud suur aed.
Mees tahtis ka enda lillekese sinna istutada, kuid teda polnud enam...
Ta kuulis vaid häält, mis talle ütles.." Ma juhtisin su sinu igapäevaselt rajalt kõrvale, et saaksid elada edasi õnnelikuna. Sul jätkus julgust, astuda kõrvale, käidud, tuntud rajalt., Sinu Õnn on nüüd sinu kätes ja vaid sina saad otsustada, mida sa edasi teed...kas naudid siin kauneid päevi koos leitud Õnnega, või pöördud tagasi oma harjumuspärase elu juurde..
Mees mõtles terve öö..ja siis otsustas jääda....."aga kus on minu Õnn?"...küsis ta
Tema ümbert võtsid kinni armastavad käed..."Mina, mina olengi sinu Õnn" ....ära unusta mind, olen Sinu meelespealill! "
No comments:
Post a Comment