ometi ei kuule autode signaale
mis hoiatavad , läheneva ohu eest
ta libiseb, tõuseb ja kukub
libe see tee,millel kõnnib
olles teel, olles viimsel hukul
Veel ei kuule ta kildude klirinat
vaikus on enne tormi
enne kummide kriiskavat vilinat
ta tuleb,vaikselt sametisel sammul
must ja shikilt sätendav ja särav
kohe, otse sinu sammude kannul
Pidurite krigin, viimne elav karje
verepisar langeb klaasjale teele
tuul püüab nähtamatuid varje
see on eluagoonia, üksikus hinges
mis kisendab kaaslase järele
hoiab iga rakukese, valusalt pinges
No comments:
Post a Comment