Mälestuseks kallile Taadule...

VanaIsa kiigutas vaikselt mind
öö läbi kandis kätel
vahel tundsin, et olen lind
kohe lendugi lähen

VanaIsa unejuttu mulle vestis
kui uni tulla ei märgand
vahel pisar silmanurka ehtis
kui olin unest äkki ärgand

VanaIsa tukkus minu voodi äärel
pühkis higi õhetavalt palgeilt
siis kui olin, Toonela serva peal
võttis märjad sokid jalgeilt

VanaIsa mulle taskus tõi
jänesepabulaid maitsvaid metsateelt
ise plaskust, vahel arstirohtu jõi
kommid ostis kommiputkast koduteel

Terveks sain, aitas Vanaisa hool
soojad karmid töömehe käed
tema pikad muinasjutu lood
kuhu peidetud olid võluväed

VanaIsa kallis,omamoodi karmilt hell
mäletan su aastate koorma all vajunud selga
ja kui kord seisma, jäi Sinu südame kell
ei mõtteid Sinust, ma eales mõelda ei pelga...

Olid ainus, väikese tüdruku elus
Olid korraga isa ja Vanaisa eest
Aastate pärast saabus selgus
hoidsid mind, oma südame sees