eales enam midagi näha
nii kurbusega tasapisi harjudes
ei jää mineja jälgi ka maha
jääb vaid nukruse kurb hällilaullaul
mis uinutab pisarais uinuja uned
tühjaks on jäänud armastuse laud
jäljed katsid esimesed talvelumed
nii hääbudki udusse lumma
kaob viimane päikese helk
päästvasse igavikku unne
oh hetk see, on vaid pelk
Udusse lumma
kaob viimne helk....
No comments:
Post a Comment