Kivid

Need kivid siin, on seisnud aastasadu
näinud torme päikest,ikaldust ja kadu
Kuulanud armunute nakatavat naeru
saatnud leebe igatsusega, lahkuvaid laevu

Tundnud lainete sametist paitust
nautinud merekohinat ja vaikust
Püüdnud kinni marulainete vahtu
täitnud soolaste sõõmudega kõhtu

Kivid jutustavad sõdadest
orjastatud rahvast
kuidas mõõkadega võideldes
rahvas vastu hakkas

Oma raske orjavere hinnaga,
mis kividesse ojadena voolas
võideti maa, see eesti kivise pinnaga
pisaratest kivistunud, maa soolad

Nüüd vaikselt loksuvad
need Läänemere lained
ikka veel vahel kukuvad
ja ängitsevad pained...


Mu armas eesti rahvas
jää vabaks mõtetes ja eneses
las veerevad sinimere lained
kaovad, meid valitsenud pained

Kuu ja päike

Me oleme päike ja kuu
kes kokku jääda ei saa
hetkeks riivad mu suud
kui koidupuna ehib maad

Me oleme päevane päike ja öine kuu
Sina päike,päevade kullane sära
mina kuu, mõttes su saatjana truu
ei väsi eales , sind saatmast ära

Me oleme saatuse mängukannid
avatud meile on naudingute värav
õnnehetkete magusad annid
suudlemas koidu eel, tähtede säras

Kuu ja päike, taevasinas on koidueel koos
käsikäes, säramas tähtede valgusevoos
vaata koidikul taevasse ülal, sa näed....

Räägi minuga vaikuse keeles...

Lumehelbeke 
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa... tasa...

Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtles tulles ka:
tasa, tasa!

Miks nii tuksud, rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind
tasa, tasa
(Juhan Liiv)

Räägi minuga vaikuse keeles
kui langeb alla laia lund
sa minul, ikka silmis, meeles
ilma sinuta,mul pole und

Räägi minuga vaikuse keeles
tuul minuni toob sõnad head
lumehelbeke kelmikalt keerles
langeb tasa, silitades õrnalt pead

Räägi minuga vaikuse keeles
kaminasse, kui läidad tule
õnnepisar põsele mul veeres
igavesti südames põled...

Räägi minuga...alati ja ikka
las aasta uus, see tuleb õnnerikkam

las lumehelbeke keerutab tuulega segi.....

Soovid...

Mida ma mõtlen, mida ma soovin
ei raasugi muud
kui tugevat kallistust
pea armsama rinnal
tunda hellust ja soojust
mõista armastust ja hoitust

Me kõik, soovime salamisi
et kõrval oleks, teine õlg
kus toetada, kui vajud üksi
ja teineteise vastas põlv

Kui soovid täituda vaid saaks
siis minust võlur tuleks taas

ma võluks armastuse linna
ja ise ka, jääks eluks ajaks sinna

kus puuduks pisarad ja nutt
kus puuduks valu ja rutt

seniks aga, varjun oma musta sängi
püüan hajutada tasapisi, enese ängi....

Varjud

K

Kukkuda pimeduse varjudesse 
eales enam midagi näha
nii kurbusega tasapisi harjudes
ei jää mineja jälgi ka maha

jääb vaid nukruse kurb hällilaullaul
mis uinutab pisarais uinuja uned
tühjaks on jäänud armastuse laud
jäljed katsid esimesed talvelumed

nii hääbudki udusse lumma
kaob viimane päikese helk
päästvasse igavikku unne
oh hetk see, on vaid pelk

Udusse lumma
kaob viimne helk....

Mõista mind!

Kildudeks purunenud hing
suled lendamas tuultega segi
viimse keeruni tunnete ping
kadunud jõud, ärkamise vägi

miks pimestavad valgust pisarad
ei lõpe see vesi mu seest
miks peitma pean ääretut igatsust
pea koosnengi ainult ma veest

almustest elan, kui kodutu koer
armastust kerjanud olen
otsisin kohta, kus oleks soe
elada ainiti,armsama hoituse toel

Põletab seest, mind see tunne
tahaks lahkuda ,ära jalust eest
jääda uinuma, igaveseks unne
see valu,kaoks mu enese seest

Mu kaitseingel hea, kus ometi oled sa nüüd
miks ei aita, ei lohuta mind
miks ei kosta sinuni, mu hingepalve ja hüüd

Anna märk, näita teed
aita mind, ma palun
veel hetk, ainuke veel
ma anun, sind anun....

Hingelaul

sa ei kuule hääletut nuttu
ei näe langevaid pisaraid
sa kulged päevade rutus
tundmata ääretut igatsust

sa ei kuule tuulte laulu väljal
kuuskede vaigust hala
ei ole tantsinud niitudel haljal
kerjanud armastuse pala

kuidas siis leida päikest
kui polegi tunnelis valgust
õhus on tunda äikest
on see lõpp, või millegi algus

kuidas peita oma hingevalu
lugemata tunde ja neid päevi
näha taas rohetavat kasesalu
tunda päikesest punetavaid sääri

leida üles kadunud naer
elada igapäev päikese süles
heita enesest see vaev
ärgata unenäost üles...

Armastuse klaasist sõidutee

Ta kõnnib armastuse klaasist sõiduteel
ometi ei kuule autode signaale
mis hoiatavad , läheneva ohu eest

ta libiseb, tõuseb ja kukub
libe see tee,millel kõnnib
olles teel, olles viimsel hukul

Veel ei kuule ta kildude klirinat
vaikus on enne tormi
enne kummide kriiskavat vilinat

ta tuleb,vaikselt sametisel sammul
must ja shikilt sätendav ja särav
kohe, otse sinu sammude kannul

Pidurite krigin, viimne elav karje
verepisar langeb klaasjale teele
tuul püüab nähtamatuid varje

see on eluagoonia, üksikus hinges
mis kisendab kaaslase järele

hoiab iga rakukese, valusalt pinges

Kallis

Igal hommikul, kui silmad avan
mõte Sinust päikse lähemale toob
mõttelend on vahel väga kaval
päikselise päeva mulle valmis loob

Oled kui päike, kes elu meile annab
oled võlur mu südame majas
oled eluallikas, kes elu edasi kannab
oled kaja, mida mul on väga vaja

Igaühe jaoks on kuskil Keegi
keda saatmas soe lõunatuul
kes süüdanud südames leegi
kummuli keeranud taevas kuu

Oled armas, kallimatest kallim
hell ja suure sooja südamega
oled päikesekiir sügiseses hallis
harva silmanurgas pisar... ka

Kannatuste rada

Tal oli valus
kui haavatud lind
mitmest tükiks kistud
Pisaratel polnud
ette nähtud lõppeda
see oli tema, kannatuste tee...
Tee mille ta rajas
nooruse teadmatuses
armastuse puudumisel
miks, miks ei saanud ta kaasa armastust
oma eluteele
miks ei osanud ta seda jagada...
..sest temal ju polnud teda
Lapsed, palju lapsi
ometi mitte ühtegi
kel oleks meeles ema
ja miks peakski
tema ei suutnud anda
neile kodusoojust ja hellust
ometi andis midagi muud
andis  elulise näite
kuidas ei tohi elada..

Igas mehes oma elus,
otsis ta oma isa ideaali
otsis hoitust ja hellust

Tal pole kunagi olnud isa
jah kasuisa küll
kes esimesel võimalusel
teda vägistada püüdis
Ema, kel ei jagunud häid sõnu
kes rabas tööd teha
et  teda..."ülearust"
katta ja koolitada...

Kus võttis siis see naine
eeskuju...hoolida ja mõista
armastada..
jah vihkamist õppis ta oma elus
õppis vihkama mehi
kes kasutasid ära abitud naist

Naist, kes leivapalukese nimel
oma paljudele lastele
läks voodisse erinevate meestega

isegi küürakas kõlbas
kui ainult leib lauale tuli
Valu peideti viinaga alla loksutades
sest ära võtta, ei saanud seda iialgi

see valu saadab teda terve elu
kannatuste kivisel klibul
roose eksib tema  südamesse harva...

Mälestuseks kallile Taadule...

VanaIsa kiigutas vaikselt mind
öö läbi kandis kätel
vahel tundsin, et olen lind
kohe lendugi lähen

VanaIsa unejuttu mulle vestis
kui uni tulla ei märgand
vahel pisar silmanurka ehtis
kui olin unest äkki ärgand

VanaIsa tukkus minu voodi äärel
pühkis higi õhetavalt palgeilt
siis kui olin, Toonela serva peal
võttis märjad sokid jalgeilt

VanaIsa mulle taskus tõi
jänesepabulaid maitsvaid metsateelt
ise plaskust, vahel arstirohtu jõi
kommid ostis kommiputkast koduteel

Terveks sain, aitas Vanaisa hool
soojad karmid töömehe käed
tema pikad muinasjutu lood
kuhu peidetud olid võluväed

VanaIsa kallis,omamoodi karmilt hell
mäletan su aastate koorma all vajunud selga
ja kui kord seisma, jäi Sinu südame kell
ei mõtteid Sinust, ma eales mõelda ei pelga...

Olid ainus, väikese tüdruku elus
Olid korraga isa ja Vanaisa eest
Aastate pärast saabus selgus
hoidsid mind, oma südame sees

Isale...keda oleksin tahtnud näha

Su tugevate käte vahele
libistasin ma end
kui siia ilma....sündisin
toimus mu esimene lend

Ma teadsin
vaid Isa tugevad käed
hoiavad mind kindlalt
Esimesed arglikud sammud
esimene kukkumine
rattasõit..Isa vaata...näed

Tuulelohega koos
me kahekesi jooksime
naerusädemetest
taevasse loitsime päikese....

Paadiretked varahommikusel merel
siis kui päike alles tukkus
kaugel kaldaveerel

Uni oli alles silmis
meri hõbetas ja säras
ikka nagu filmis

Jaanilõkked vana talumaja karjakoplis
isa tõstab vahutavat õllekannu
see kõik, oli ammu ammu

Nüüd käsikäes me läheme
siis kui olin väike alles ma
ja hoidsin kinni
sinu käest

Nüüd sina Isa
hoiad kinni
minu käest
ma omi samme
sinu järgi säen...

Lihtne ja siiras

Lihtne ja siiras, liigagi aus
veidi karm ja lihtsameelselt tõre
iseloomult nagu kaetud laud
mis eksootilistest toitudest hõre

Ta sõnades on siirust ja tarkust
midagi sellist, teistel märganud pole
pehmus ja suuremas koguses hoitust
suutnud hoida eemale kõik,mis kole

Need silmad,nii puhtad ja selged
taevasina sinine, vahel vihmane hall
ometi elu sinnagi jätnud on jäljed
jäävad on kevad, suvi, sügis ja talv

Mu ainus ja ääretult hea
saatus mu ellu Sind on toonud
alati, kui su sülle panen pea
Armastuse nektarit ma joonud

Hingesõbraks jäänud mulle
kosutust ja hellust toonud

Arm on leidnud kodutee...
Armastus on tulnud
..et jääda..
....teha tuli kodukaminasse
mis soojust andma saab...
pikkadeks aastateks... 

Armastuse puna...

Mu Jumal
mu sammude välimääraja
Sind usaldan
mulle oled olnud teerajaja

Kui poleks Sind
puuduks ka päike mu elus
ei näeks linnulendu
ei kutsude vallatut mängu
ma salamisi piiluks...

Sa oled rõõm
mu pimedate päevade
valgustaja hell
päikeselõõm
oled nagu vend

Loed mu südame salakirja
pimedusse langenuna
aitad kuristikust välja

Ammu teistest unununa
lahkumise sõnad peale loetud
Sina taas
tõid põskedele
Armastuse puna.....

Pimeduse kaitsev loor

Pime on tuba
enne, kui lambi ma süütan
ainult kuu sinine kuma
mind kindlameelselt tüütab

Veel hetk,
pimeduse lummavas looris
unelmate retk,
mis koosneb mu ainsamast soovist

Veel mitte, ei taha lahkuda ma
oma alastuses, ehmuksin taas
su kaitsvast loorist, veel kinni hoian
oma mõtteid kiivalt peidan...

Jää minu juurde

Hirm
kaotus ...
ma ei taha

Piin
nukrus,
jäägu minust maha

Tahan elada
armastusega käsikäes
olla su juures
tules ja jääs

Sina jahutad mind
Sina soojendad

Sina, ikka ja jälle
oled mu südamele
jätnud oma
kirjaread ja jäljed

Miks siis tunnen
uuesti kurbust ja valu
Miks hirm
mind halvab vahel

Miks kaasa haaran
sind öisesse unne
ilma sinuta
olla ei või

jää siia
minu juurde
ma palun...

Hullus

Nad tulid mitmekesi
veri vemmeldamas
pulss viimasel kolmveerandil

Astusid veidi taarudes
nii mehele kohane
ainult meest
nende uhkete hilpude all
polnud näha

Tüdruk nägi vaid
piitspeenikesi poisinolke
hea, et tuult ei olnud
sest vahe taeva ja maaga
oli imeväike

kas tõused kohe õhku
ei, ennemini tõmbab sind
maa tugev jõud
eneste poole

Nende jõud oli, viski
ja gaas, välgumihkli oma
nemad nimetasid seda
sütitavaks leegiks
unelmaks uude maailma

Silmad , need ei olnudki silmad
need olid veripunased
pisarad olid ka verised

Tule tüdruk
sa oled väljavalitu
meid saadeti sind päästma
andma ära taevastele
aga enne võtavad sind
põrguvürstid
need me oleme
põrgu ja taeva vahel
tule tüdruk....

Tüdruk tardus paigale
ta jalgadest kadus jõud
raske käsi rabas pihta
tüdruk minestas....


Valge lagi
lampide pimestav valgus
tüdruk sulges silmad


Aina valgemaks läks
ta nägi läbi ripsmete
ühte kuju
kes seisis tema voodi ees
see oli noormees,
kes päästis neiu
hullunud noorukite käest....

Lahtilaskmine

Vahel on kurbuse pisarad
valusad ja kuumad
õnn põgeneb ummisjalu
mu juurest ära, kaugemale

Vahel olen pahuksis oma minaga
üks ütleb - mine
teine vastu -jää

Vahel kahekõnet pean
ma tean, olin pime
lootsin ikka veel, et jääd

Silmad , need ei näinud enam
läbi valusate pisarate nire
elu olla, et võiks kenam
kui ütlen, Sinu armast nime

Ei suuda kinni hoida sind ma
ei taha olla kiviks  sulle südamel
minu poolt nüüd vabaks saad
kaob mu viimne jõud, mis oli veel

Tean, et hukkun ka ise
kui luigepaar
kes kõrvalt kaaslase on kaotand

Sind veelkord palun, mine
meist ealeski ei saanud paar
must saatus oma loori laotand

Punased roosid

Punased roosid 
tähisel ööl
teadsin, et hoolid
käsi ümber minu vöö

Kuu valgustamas teed
tuul jahutab kuumi palgeid
veel, ikka veel
suudle, kuni langen

Sinu embusesse tahan jääda
eluaeg Sind armastada luban
Kõigevägevama väega
hoian Sinule ma südant

Tähed võrgutavalt vilgutavad
tundub, silmi pilgutavad
Armastus on tähisöös

Tuul hellalt kiharaid liigutab
juukseid segamini sasib
Armunud on koos!

Soov

Kas poleks lihtne see
rada, mida mööda astume
oleks sile tee

ei kukkumisi
käänulisi teid
ei ruttamisi
kõik..tavaline näiks

Liig igav
oleks kõik
kui jõgi poleks sügav
jääks lühikeseks
kümblemata elulõik

Sa ei teaks
mis tähendab
uppumise tunne

sa ei teaks
mis tähendab
kukkumine lumme

Läbi unenäo
sooja sudu
sa äkitselt lumme kukud

kesk päikeselõõska
südasuve õiteulma
kesk kirgast õnne
jääd äkitselt tummaks

avanevad pimeduse
rõskuse haisvad lukud

korraks vaid, seda kõike märkad
see unenägu...
millest ärkad
taas õnneratast keerutad...

Oma eluratta rooli
hoia tugevasti käes
mõtle, enne, iga oma soovi
kõik on Sinu soovide väes

Väikesed kambrikesed.

Ma käisin täna 
väikestes kambrikestes
tammiste väikeste ustega
pisikese kuldse lukuga

Neid oli palju
vooderdatud seest
üks hõbeda
teine..kassikullaga
ühes oli päiksekiir peidus
neljandas mu õnn
ennast häbelikult peitis

Avasin hõbedase toa
nagu merelaine päikesesäras
kadus mind painanud paine
andis ilu nägemiseks loa

Kassikulda värvi toake
valede peibutavaks
ämblikuvõrguks oli
sestap ka minu meeled
nii heitlikud
vahel olid
uskusin kassikulla
petliku sära
ei suutnud
eemale pöörduda ära

Kiiresti sulgesin toa
tabaluku kindlalt panin ette
et eales ei meelitaks road
mil peal, valede libe kate

Avasin toa, kuhu olin päikesekiire
enese teadmata sulgenud
vaeseke tegi ikka kiiremaid tiire
et leida pisike praoke ukses

Lasin ta toast vabadusse välja
nüüd jälle näen oma päikest
kustutan soojuse, helluse nälga
kardan ju kõige rohkem, ma äikest

Neljandasse tuppa astudes
ma natukene pelgasin
mu süda tuksus vappudes
Su käte vahele lendasin....

Ärkamine

I

Iga hommik toob uue alguse ja ärkamisevõlu
päev annab aega , jäädvustada oma jälg
kas kannad koormat rasket, 
või udusulena kerge on see
oma eluteil, oma haprail õlul 
kas saatus hoidis Sind, või halastamatult loopis
või oled ikka alles käimas, oma lootuste teed...

Igal hommikul tõuseb Sulle päike
annab kaasa eluteele sära ja rõõmu
Igal õhtul loojub metsa taha 
merevoogudest voolitud sängi
Igal hommikul haarad sealt 
sõõmu elujõudu ja soojust hinge
et teha igapäeva käike ja ringe

Igal õhtul Sinagi
lähed oma voodi
koos päikseloojanguga
kaasas hingesoojus
Päikese loodud..toodud..
http://www.youtube.com/watch?v=3xoybIURAKs

Igatsus

Kui pisaratest ei jätku
et nutta välja oma valu
kui sõnadest jääb väheks
et kuulutada maailmale,säravat rõõmu...

Ometi sa tõused
loodad jälle
iga uus päikekiir
su hingeukse avab

Lootus on su mõttetiib
mis Sind hoiab ja elule edasi viib
Ootus, Sind kannustab

Igatsus...lähemale tulla soov!

Kas pettekujutelm see kõik
või siiras unistus, nii loov!

Sa oled merelaine...

Su hääl mind saadab päevade teil
rahu mu südamesse toob
on antud aeg,õnnehetki tunda meil
las kanda, meid armastusevoog

Refr:Sa oled merelaine mu hinges
kord mäslev, vahune ja karm
kui olen kurb ja veidi pinges
saab aidata, vaid Sinu leebe arm...
...sa oled merelaine mu hinges...

Kaugeks, kui jäävad kohtumiste päevad
igatsus ja pisarad,varjavad päikese taevas
sinu häält, oma südames siis kuulan
seilan edasi ma meie, unistuste laevas

Sa oled merelaine mu hinges....

Me päevad on õnne-läikelised
lendamas liblikad, peas võilillepärjad
me oleksime nagu alles väikesed
rannaliival, kahed, kõrvuti jäljed

Sa oled merelaine...

Hoia mind, ära lase kukkuda
ole mulle toeks mu eluaja
vahel lihtsalt võib tukkuda
tuled siis, kui Sind ma vajan

Sa oled merelaine...

Ülekohus kisendab mu väsinud meeltes
minevik hiilib selja tagant
üle... ei mööda,
ei unustusse pööra
päevad, mil vere ja pisarate mekk

Miks ei tagane sa saatan

ikka tagasi leiad tee sa minuni
iganes kuhu ma ka ei vaata
viivad mineviku verejäljed sinuni

Unusta, tahaks karjuda nendele
see kõik on ammu olnu
see ei mahu enam oleviku teljele
sellest saanud on koolnu

Ikka ja jälle
keegi leiab uue kondi
kaevab hauda, millel kasvab sammal

Miskit peab olema järada
kont peab hammaste vahele mahtuma
liha kistakse luudelt, tükk haaval

Sa pole veel surnud
juba jagatakse vara
enesele ise ostan urni
põletada lasen ära

Ei saa  raisakotkad enam rebida lõhki
tuhk hajub merega ühte
ei enam tilluke lapsuke minus põtki
miski meid  ei kinnita

Unustuse jõele, kui kord sõuan
kõrgelt alla vaatan teil,
aeg haavad parandada jõuab
ometi süda, vermeis ja hell

Ainult Sina

Rooside lummavat lõhna, täis on õu
hingel on kerge, olen kui lind
ikka kiiremini , tuksub mu ärevil põu
meenutab õrn lauluviis, Sind

kerge on elada, lennata, naerda
olles nii vajalik, kellelegi siin ilmas
hea on veeretada käte vahel aega
kui naerukiired sädelevad silmas

kadunud on varjuliste varjud
taganeb mustmiljon tusatuju piiska
õnnega tasa-tasa, ära harjud
eales keegi, enam ei tee liiga

vahel veel ärkan, mu ümber on udu
hing otsib su soojendavat hellust
ometigi igapäev, rohkemat ma usun
kunagi enam, tundma ei pea kurjust...

armastust, hoitust ja hellust
otsisin ma kogu elu
põgenesin ära sudust hallist
enese seest leidsin pelu

Armas, hoia nüüd mind Sina
vajan su tugevat õlga
valasin ise, omale õnnetina
elule olen maksnud, oma luna.

Armastuse retsept

Ma pole sõnameister
ega värsisepp
aga olen oma õnne valaja
tahate, ma annan retsept...

Näpuotsatäis lihtsameelsust
otsatu usaldus
sülega kirge
kapaga sekka vihma
päikest, seda kindlasti

ilma ei valmi see toit
mis on segatud
kõige kaunimatest tunnetest
kõige ilusamatest mõtetest
hell-soojadest kätest
armsatest sõnapaaridest

need panevad helisema hingekeeled
toovad välja kõige salajasemad soovid


vürtsi lisavad kirg ja põlevad küünlad
iga puudutus, äratab iha
kuumpõletavad huuled
siin ei küsita, sinult iga....

 

Lastekodu

Lastekodu laps
too ootab
iga päev ja iga tund
ema...isa
tal pole und

Ta rebiti öösel voodist üles
pang külma veega , lendas pähe
unes nägi, end ema süles
nüüd karjumisest, hääl on kähe

Üks paha ja tige tädi
kes röögib ja peksab
teda ei keela , ükski käsi
laps jalahoobist, nurka lendab

Rivis väikesed poisid
värisevad külmast, hirmust
kunagi neid hellitavad käed hoidsid
nüüd unistavad, tiibadega linnust

et võiks ära lennata, sellest orbudekodust
lahti saada, räbaldunud mütsilodust
hingata vabaduse lõhna

Ema, emakene kallis
kes kandsid kleidikest hallis
ja õhtuti kurvalt sa ohkad...

Pisarad sul olid silmis
kui tulid kurjad tädid
see oli toona, justkui filmis
kes väänasid, ema kaela ümbert
mu pisikesi käsi...

Lastekodu, on vaid koht
katus pea kohal
riie seljas

Soe tuba
ometi külm on tädide süda
laps vajab oma ema
sünnitanud ilmale
on ta ju tema...