Aeg

Aeg
mis jälle aasta lõpetab
Aeg
midagi on meile õpetand
Aeg
toond silmadesse valgust sära
Aeg,
mil pisarad on pühkinud sul ära
Ajavankril on varuks meile palju
Aeg seismas kindlalt nagu kalju
Aeg
õpetanud eluteel meid käima
Aeg
kõik soovid ükskord meile täidab
Kaunist Aastavahetust
et ajaratas ikka konarlusteta veereks
et vikerkaar su silmade ees keerleks
et hinge jätkuks headust lootust
et eales sind ei jätaks Armastus! ♥

Küünlaleek mu pihus

Küünlaleek mu pihkudes väreleb kuumalt
vaatan kuuseehteid kuusel
Süda säravalt vastu kiirgab
punane kuulike armastusest hiilgab...

Las olla igaühel pihkudes oma soe küünlaleek
mis rõõmustab me südant ja meelt
las koidab igapäev, meil naerusena nüüd
just sinna, on mu igatsus ..ja püüd..

Kaisukaru

Miks nurka seadsid mind
oma kaisukaru
veel kinni ei võta
mu pisikene karuaru

Miks oled kurb ja pisar veereb
nüüd ainumalt, mul mõttes keerleb
luba, et pühin pisara su palgelt
et saaksid naeratada jällevalges..

Saadan varjud ära kaugele su juurest
tagasi kui tulen luurelt
ainult võta, tõsta oma sülle Mind
Armastan ju, väga, väga Sind! ♥

Küünlasära

Küünlasära kutsuvalt viipab 
kaugelt tulijat tervitab taas
vana Murike sõbralikult kiikab
kelle jäljed lume peal maas

On kaugelt tulnud hea ja armas
kodutallu jälle uuesti käima
memm käbe ja ikka veel varmas
kallistab poega,kes tulnud üle väina

Ometigi igatsevalt vilgub küünlatuli aknal
meenutamas aegu, kahekesi koos
ehitatud õnnemaja enestele, sai vapralt
südamed tuksumas kõrvuti ses loos...

Las vilgub kutsuvalt kõigle akna peal tuli
olgu hinges igaühel alati pisike lootus
maad kui katnud on, talve sügav lumi
kuskil kellegi südames... alati on ootus...

Külmalilled

Külmalilledest on muster mu aknal
hingeõhk teb uduseks toa
mu sees on kõik vaikne ja vakka
rahu mu südames , andnud on loa..

Mõtiskluseks lähen enese sisse
läbi varjude , püüan leida teed
tahaks teha kõrvalepõike, nihke
pole aeg, pole õige aeg, ikka veel

On külmalilled vahel pugenud mu hinge
liialt näpistanud, puudutanud hella kohta
siis, minema saatnud olen kiuslikud pinged
kergendusest mitut korda kohe ohkan

Lumelilled, pakasetaadi kingitus
te jääge aknale vaid ilulilleks
eales ärge tulge mulle hinge

Tuleleek, mis sooja annab külmal talvepäeval
punased roosid, mida pisarates silmad ka näevad
neid ma vajan, talvisel külmal ajal....

Kurbus

Ma vihkan
vihkan kõike seda sära
enda südameüksindust
ilmarahva kisa ja kära
Kuhu on jäänud
head vanarahva tavad
kuhu kurvilised teekänud
nüüd vaid kassikullas lavad
Kuhu on jäänud hobused ja saanid
lummetuisand metsatee
nüüd kardinateks uhked paanid
ja möll käib poodlemiste sees

Ma vihkan
ei taha kisa ja jõulumöllu
ma ihkan
jalutada üle lumise põllu
Kodus istun põleva kolde ees
ometigi...
süda nutab sees...

Allikal

Allikal
Janune kes allikale eksis
kustutas esmase kuivuse suu
isu sest sõõmust vaid tekkis
ununes hetkeks kõik muu

Ikka ja jälle, janu ei kustu
lisa juurde veel nõuab
ununes kõik, mis oli enne ruttu
lootis, et hiljem veel jõuab

Aeg läks ja janu jäi alles
nüüd naudib ja rõõmustab jälle
ometi hing on erk ja valves
liival on kahed jalajäljed

Kas kustutab tuul ja süvendab vesi
need hetked ja kirglikud ööd
too janune, kes jäljed kunagi tegi
oli see tema... ainuke soov

Jäävad pikkadeks aastateks jäljed
põledes tasase sügava leegina

hoides elavana süüdatud tuld
teed näitamas eluteel peeglina

Kaisukaru unelaul

Mõmm mõmm
olen karujaõmm
kes küll endale mind tahaks
üksi olla on nii paha

ei ma taha mesitaru
tahan olla sinu kaisukaru!

Unelaulu sulle laulaks
oleks vahel ka veel padjaks
kuivatan sul vaikselt pisarad
nukrus kui juurde neid lisamas

Olen sulle hästi armas
lohutama olen varmas

olen pehme nagu karu
kas ma pole siis, mitte maru...


...olen Sinu Kaisukaru! ♥

Talvine hommik

Unine hommik ja lumised väljad
tule läidan kaminasse rutuga kohe
linnukesed akna taga, kes näljas
ma eemale peletan talvise kurbuse lohe

Terakesi, saiapuru

pekki kuuseoksale riputan veel
Talv, kohale tulnu
alles sa olid veel teel

Tunnen sinu külmanäpistust ninas
jäist õhku tuppagi täna poeb
Lumevalgust näen valges voodilinas
südamesoojus hinges vaid loeb

Lõpmatu laias lumeväljade valges
näen, loodan päikest tulemas pea
ei pea enam sumpama lumedehanges
soojalt päike meil paitaks pead....

Mõtisklus

Igast korstnast tuleb suitsu
väljas tuul, keerutab tuisku
Isa teritab köögis nuga luisul
et jäätee saaks siledam uisul...

See on vanaaja nostalgiline lugu

ei olnud elu siis, selline segapudru
olid puhas sini-must-valge Eesti elu
rahvas sel ajal, ei olnud mänguleluks

Oh aegu ammuseid,
oh aegu kauneid neid
kas igatseme tagasi veel
silmad endiselt mineviku teel...

Täna on parem kui homme
täna sööme veel komme
Tulevik on hirmutav alles
see, kui tõusta varavalges

Ei ole valge ja pole pime ka
valge on vaid lumme mattund maa
kevadel, kui lumi suland
rahvas maksnud ära omad võlad..


Ometigi loodan ma
et Päike pea soojendamas maad
viib ära mustad mõtted
sa jälle argipäevas tõtled....

Ingel

Majakas näitab teed
tormisel ööl
merele jäänud taat
siis silmab kodusaart
Ingel on ootamas kaldal
kutsikas peremeest ootab valvsalt..

Meri on tujukas ja tuulte vallas
ingel oma väega
merel sõudja , üle kallab....

Esimene lumi

Natukene õiteilu
väljas on ju vilu
katab lumi maad
hanges heinasaad
Vaid mälestustes veel
meeles suvised teed

värske heina lõhn
kopsudest lõppenud õhk
kui suudlusest pakatand huuled
neid paitanud
soojad suvetuuled...
Nüüd paitab lumehelves
õhetavat palge
mu kaela ehtivad helmed
on taevakarva sinivalged....

Kallis

Sa lahkusid

jättes mind üksindusse tumma

sa lahkusid

ma nautima jäin kire lumma

Tean, sa tuled jälle taas

ootama vaid pean

siis heliseb südame laas

pea su rinnale sean

Pisarad,  lahkumise ainsad tunnistajad

igatsus mu rinnus paisub

mu kaaslaseks on vaid ootused

mil olla saan su kaisus

See on elu, varastatud hetked head

Armastus, kus kirg 

mõistus ja viimne aru kaob peast

ununeb homne hirm

Kallis, ma ootan

iga hetk, päev ja tund

Sind tunda tahan

Sinust näen vaid und

Vabadus

Tahaks hetkeks liituda nendega
kapata silmapiirita avarusse
metsikult lakaga paarilist rabada
higistena lennata vabadusse....

Vabaduse kirelõõm
lõhnade ergutav sõõm
hetkeks maitsta, metsikut kirge
mis vapustab veel aegu hinge..

..et edasi minna
küllastunud armurõõmust
nagu 
tunnete vabadusesõõmust....

Kirg

Pimedus on pimestanud
kirg punase vine toonud
iha vaid pilke ilmestanud
metsikuid paare loonud....

Sügisnukrus

Vihmamärjad kõnniteed
raske taevas mu kohal
ikka ja jälle
tulevad vihmaveed
päike on jätnud
meid maha....

karjatan täna... ma ülesse
jah taevas..kuula mind sa
kus peitud sa pilvede süledes
oled unustanud - 
soojendada maad

Tule kord, üksainus hele kiireke
peida end, mu põue soppi
näe, pea välja on sirutand
hele, heleroheline libleke

Tule, ma ootan 
ootan päevi pikki veel
veel sirutan su poole käed
käed, mis ootamas su väes...

Elu

Mitte elamine pole keeruline. keeruline on elada nii, et sellest lihtsalt elu saaks ja siis kui tahame elada rohkem kui ühe elu, tuleb juba see esimene mõtete puhastustulest läbi talutada
/"Iseennast kuulates"M. Aunaste/

Iseenesest on see ju hea ütlemine...Mõtete puhastustulest
Jah..ma võin oma mõtted puhastada, ehk püüda veelkord unustada, aga ei...on võimatu visata ära kõike olnut. Me ei saa un

ustada ei joovastavat kirge, ega ka musta muret, mis sind äärepealt purustanud oleks, kui mitte sa ise...
Mina ei olnud tugev, tollal ei olnud mul ka sõpru, head kaaslast..
Mina murdusin..ja ometi aegade möödudes kasvas kinni murdunud oks..ehk küll armid on sügavad ja jäävad elu lõpuni..
See aitab mulle meelde tuletada, et kui oled läbinud ja ära näinud, kõik musta mure varjud, siis on sulle jälle õigus näha säravat päikest!
Soovin ka Teile ikka Päikest ellu..ja et sealt puuduksid igavesti ....
musta mure varjud! :)

Täna ja homme

Täna näen ma Sind
homme ei puuduta 
su käed enam Mind
Täna suudlen Sinu silmi
homme ei näe me ilmsi
Täna emban Sinu keha

homme jäävad
kilomeetrid selja taha
Täna kirge oskan tunda
homme elan eilse lummas...
Täna öös on kuud ja päikest
homne päev toob südamesse äikest...
Tänane päev
on eilse nõrk kaja....
kuhu kurbus enesele
rajab kitsa raja.

Hommik

Ma ärkan igal hommikul
avan värava uude päeva
vahel silmad avan koidikul
avasilmi und nad näevad...

Kui kaunis on hommik

ehk küll väljas on udu
jalas mul ikka kummik
oma silmi ma ei usu

Alles oli värve täis mu õu
päike säras sinitaevas veel
nüüd igatsusest pakatab põu
on silmad pidevalt vaatamas teed

Ometigi lootus südamesse jääb
tuleb jälle uus kevad
peagi saabub see oodatud päev
loodus taas õiteehtesse end seab...

Tahan leida

Tahan leida sõnu
tunda nendest mõnu
kümmelda roosiliste sõnade
lõhnavas vees
uinuda päikesesoojusest 
kuumal teel

Tahan mõista linnulaulu
tahan ärgata päikesesäras
mis embamas mu lauge...
...mitte aga ..musta kaarna
kurdiks tegevas käras...

Tahan südamega emmata Sind
kuid puudub julgus
Tean Sa vaatad eemalt Mind
meid ühendab leebe tuuleembus..

Tahan tahan tahan....

Nii vaikne on soov...

Nii vaikne on soov minu huulil
kesk lummavaid tundeid täis ööl.
Las kaaslane kaaslasest hoolib,
sest üürike on elutee.

Kui langevad lumekristallid,
et katta uinunud maa,
siis kallis las jääb ikka kalliks
ja mõistmatu mõistetud saab...

Võta õnnetu ränduri käsi,
ta pihu sees süüta soe leek.
Anna jõudu, et rändur ei väsiks
ükskõik kui pikk ka on tee...
(tundmatu autor)

Vihma sajab ja sajab...

Täna võimutses tuul ja vihmamaru
ka meri oma lainetes, ei saanud rahu
ikka ülesse ja alla rahutult laskus
omalgi täna, väike ärevus taskus

Nüüd saabunud pimedus ja vaikinud tuul
puudub ka nutuvõru, lapse suul
on tuli kaminas ja kodusoojus
mis sest, et ei näinud me
kuidas päike täna loojus....

Üksainus lihtne lilleõis...

Üksainus lihtne lilleõis
su ellu rõõmupisarad tagasi tõi
Üksainus soe ja siiras sõna
ja muusika oli selle kõlal

Üksainus suudlus, enne und

ja sa ei tundnud enam talvist lund
Üksainus kallistus mu arm
ja miski pole eales enam karm

Üksainus hetk, võib teha elus imet
sa pole enam kurt ja pime
Üksainus õis,
avab juba nutust tuhmund silmad
ja jälle on olemas päikesesäras ilmad

Üksainus...
...ja maailm naerab koos meiega!
♥ ♥ ♥

Vikerkaar

Mu elu oli alles hiljaaegu
üksildane, tühjust täis
Ma elasin vaid vaevu, vaevu
kõik ilus minust mööda käis...

Siis tulid mu ellu Sina
maailm sai värve täis
Nägijaks kui sain Mina
vikerkaar mu ümber käis

Nüüd näen kirkaid säravaid silmi ja naeru
sekka mõni pisar vahel veereb
end vahel talitseda suudan vaevu
kui lembesõnad kibelevad keelel...

Vikerkaart sa hoiad südames
sõnad paitavad mu meelt.....

♥ ♥ ♥

Sügisehommik

Nii kaunis on sügisehommik
kui päike kuldamas on taevakaart
ei sega mind porilombid
sa vaata, kui ilus on aknast väljavaat

Mu südames heliseb täna naer

ma trallitan ja laulan ka
on kadunud masendus ja vaev
jälle ma naerda nüüd saan

Päike kullake , sa suur ja soe
rõõmupall ja naerusuu
su kiirte rüppe ikka poen
sulle alati olen ma truu...

Vihm

Appi ma olen varsti vihmausku
vihma kallab kõigest väest
kõik hall ja ühtemoodi tuhmund
kuis pääseksin ma selle käest...

Selga kummiülikond

kummikud ja paat
tööle minna minu kord
kuigi vesi rinnust saat

Mil lõpeb see vihm
veeuputus meil varsti käes
päikest leida mu siht
saladus on uskumise väes

Valelik keel

Kes soovitaks rohtu
kui sees keerab
lugedes ilmselget valet

Kus leida õigust
kui ilmas lokkab valskus

ja õilmitseb laiskus

Mul on tõega paha
ma lihtsalt salgan maha
ja unustan selle...raha...

Ma loen ja ei usu oma silmi
kas kõik tõesti sünnib ilmsi
peatage see rong, ma astun maha...

Las mööduvad aastad

Las mööduvad aastad
aeg parandab vead
ehk küll elu meid laastand
on tuju meil hea

Elusügises kõnnin 

on silmades sära
õhtu hilisel tunnil
pole linnud kõik lennanud ära

Las mööduvad aastad...

Veel vahel ka päike
rõõmustamas on meid
ehk küll harva teeb käike
ikka alati jälgin ma teid

Las mööduvad aastad...

Vahel tundub ikka
elu paremaks läind
olen elanud vilkalt
palju eluski näind

Las mööduvad aastad...

Las siis mööduvad aastad
päev päeva kõrval reas
on veel paju neis päikest
õnnetunded nende seas

Las mööduvad aastad....

Armastus

Armastus teeb haiget
Armastus kannab Sind taevastel pilvedel
Armastus veeretab laineid
Armastus leegitseb veel, põletatud sildadel

Armastus on võimas relv

mis tappa võib südameid
kui seda teeb veel kelm
siis taplemas näed piikisid

Armastus ja viha
tuleleek ja kirg
kui käsi ümber
teineteise piha
on kadunud
sind piinanud hirm

Armastus....
♥♥♥

Tulekeeled  mind nilpsavad
mu ümber on kuumus ja müha
aplalt ja ahnelt limpsavad
püüdes ikka uuesti üha

Tuli on kirg
ja armunute leek
Tuli on hirm
mis põletab seest

Tuli mind neelab
õlgadele heidan kirgede salli
ise võrgutavalt meelas
mässin punasesse kalli


Siis me tulemeres veereme
kirgede higis aplad oleme
leegina  neelame teineteist
me hoolime ainult ...meist

Miks

Elu on lõim
Elu on habras
Elu on Õnn

Miks siis ikka lahkume varem
kui aeg on õige käes
kas keegi meist on parem
et võeti taevases väes

Elu on ettearvamatu
Elu on vahel piin
Elu on arusaamatu

Miks noored ei usu tulevikku
miks käivad vasakut jalga
miks ikka vaatavad minevikku
kartes elule jääda võlga

Elu on ilus
Elu on keeruline
Elu vahel...valus

Elukeerud

Miks üks päev, nii päikseline särav
ja õnnele on avali see värav
Ja juba järgmine täis kõuepilvi
nii et lahtigi ei julge teha silmi

Elu on täis sirgeid ja kõveraid teid

ikka ju kõigil meil, leidub neid
astud veidi kõrvale ja komistad
sussides jalgu tujutult lohistad

Aga kuskil Sinu sees on peidus
üks soe ja kuldne kera
talle mu südames kohake leidub
eales ei unusta ma Teda...

Tean, mu Õnn ei ole jätnud mind maha
Elu hetkel on pannud, vaid jala taha
Pea taevas särab jälle Päikene
naerab jälle suur ja väikene...