Täna.

Aeg
täna ja homme
ma astun
juba ...sulavasse lumme

Täna sajab lund
homme juba vihma
alles nägin ma und
isa, viibutas rihma

laps alles veel olin
kuskil aastat viis
koju porisena tulin
isa rihma haaras siis

karjatasin, valu tundsin unes
silmis sähvatas valgus
lapsepõlvest ära tulles

Valu kannan juba aastaid põues
sellest sai mu elu algus
siia ilma ükskord jõudes

Valu hinges, südameski kannan
loodud valgusele kuskil
täna..ma olen usklik....

Usun endasse ma
olen Jumal
Õnne korjan täis
ma iseenese süle

Armastan
Elu
Sind!

Kurbus

Ma kuulan enese mõtteid
kord vaikus sääl
kord märku annab tasane hääl 
seisata hetkeks, sa ära tõtle..

On elul sulle anda veel palju
tean, sa tahad kõike kohe
sa ei pea olema, tugev nagu kalju
ega võitlema,
tapma oma sisemist lohet...

Vaid veidi kannatliku meelt
mul soovis hea haldjas
ja talitseda tulist keelt
sa oled iseendale ka valdjas

Ma siiski annan....
vahel allaandmis märke
süüd eneses kannan
vahetan pisaraist märgi särke

ehk võiks teisiti olla
uuena sündida, puhtana
mõelda ja tagasi tulla
praegu leian aga end


tuhas püherdamas
hinges igavene karje
miski meid ühendamas
miski..veel alles

Karje

Ta istus oma kitsukesel voodil
hirmunud ja väsind
Ootas..uut koputust uksele
tundmata meest
peremees nõudis võlga
tuul puhus sisse
plaasterdatud aknaist

Keegi....mitte keegi
ei pakkunud talle
oma toetavat õlga
Kõik ihkasid
noort ja pehmet keha
tema aga lootis
kunagi, luua oma -
Pehme pesa
Tüdruk, noor
samas juba
lootusetult vana
hing musti mõtteid täis
üle räämas põskede
kiirelt käib käis

uus koputus
..ja jälle algab kõik
makstud saab korter
söök
mis vaevu kurgust alla läeb
juba kompavad, sind
võõrad higised käed...

Hingelaul

Igaühel meist
heliseb hinges oma muusika
vahel kurbnukker, pisaratest tulvil
siis aga hingeavarustest tulev
selged viiulihelid ...
Siis kui rõõm mu sees 
väljapääsu otsib
otsin viiulilt üles
päikseliselt soojad rütmid..
Praegu aga
lasen hingekeeltel kuulda, tunda
muusikat, mis meile kahele -

On vaid Kuulda! ♥

Päike

Ma teadsin, et Sa jõuad
et suudad läbi murda
pilve paksust sudust
Ma teadsin...
ei unusta sa meid
ilma Sinuta
on inimestes lein
Tere Päike
taas mu silmadesse tõid
imelise läike
nüüd päev on saabunud!

Kevadeootus

Kevadeteed
mil päike sulatab need
toob nähtavale 
lumealla peitund lumelille
oh, kõik see
tuleb...veelgi hiljem
Aga praegu juba
purunend on talve süda
ehk küll veel, paneb pakase paukuma
nagu kurjad külakoerad haukuma
ikka päike tugevamaks saab
soojendades kiirtega, me külmund maad
Kevad, kevad, ootan , igatsen Sind
kui kaugelt lõunamaalt, koju jõuab laululind!

Öine teekond

Ma astun mööda, valget lumist teed
mu kohal kõrguvad härmakristallides põlispuud
on kaugel vilkuvad tähed need
kuhu võtnud sihi, nüüd mu suund..

Neid pole veel näha
on alles keskne päev
vaid vaevunähtav rada
mul jalga ette säeb

Kas toob mul õnne tähekee
kas olema pean vapper veel
siin valgel, valgel teel...

Tean,pilgutab silma Põhjatäht
sain juba kingituse sinult, aitäh
südamesse külma eest,
ära peidetud on see...♥

Oma saatuse eest ei põgene...

Oma saatuse eest ei põgene
ta tuleb sinu jalajälgedes
puudutab su kandu..
ja vahel ette tõteldes
saab ohtu eemal hoida
pannes inglikese hellalt
Su õlale vaikselt....

Saatuse teed
tundmatud, mulle veel need
oma elutüüri hoida mu kindel soov
ometigil kanda end lasen
sageli, ka kiirel vetevool...

Meelespealill

Oli tavaline talvepäev, nagu tänagi. Üks mees, aastaid kuskil 60 ringis, kõndis oma igapäevast teed kodu poole.
Ta oli seda teed käinud juba aastaid, mõtles oma kurbi mõtteid ja kõndis ja kõndis.
Äkitselt keeras ta pilgu suurelt teelt kõrvale, kus lookles....pikas rohus...just talvel ja pikk roheline lõikehein kasvas vanal teerööpal...Teele hüppas metskits, kes hakkas aeglaselt mehe ees käima, mees järgnes talle.
Rohus roomasid igasugused nastikud ja rästikud, sekka ka sisalikke...kitseke lükkas nad oma jalaga eemale...
Mees ei uskunud oma silmi...see ei ole võimalik, praegu on ju südatalv..ta näpstas ennast valusasti...ja järgnes loomakesele, kes teda ootas.
Tee läks ikka edasi, ikka loogeldes ja paksemasse metsa suundudes.
Järsku kitseke seisatas ja mees nägi, keset rohtukasvanud teerada...hele-helesinist meelespealille..ta kummardas, et seda murda..

"Ära murra mind"...jõudis lilleke öelda..mees vajus istuma, ta ei suutnud enam imesid taluda rohkem.
Lilleke aga hakkas kõnelema inimhäälega...." Sinu saatus juhatas Sind minu juurde, sundis sind astuma kõrvale, sinu igapäevasest teerajalt, et sa saaksid taas muutuda rõõmsamaks, nautida elu hüvesid, et sinu silmadesse tuleks uuesti kelmikad naerusädemed...Võta nüüd mind kaasa, koos juurega kaeva mind välja siit"
Mees tegigi seda..ja kohe kerkis tema ette kaunis majake, ümberringi viljaka mullaga põllud ja meelespea lilledega kaetud suur aed.
Mees tahtis ka enda lillekese sinna istutada, kuid teda polnud enam...
Ta kuulis vaid häält, mis talle ütles.." Ma juhtisin su sinu igapäevaselt rajalt kõrvale, et saaksid  elada edasi õnnelikuna. Sul jätkus julgust, astuda kõrvale, käidud, tuntud rajalt., Sinu Õnn on nüüd sinu kätes ja vaid sina saad otsustada, mida sa edasi teed...kas naudid siin kauneid päevi koos leitud Õnnega, või pöördud tagasi oma harjumuspärase elu juurde..
Mees mõtles terve öö..ja siis otsustas jääda....."aga kus on minu Õnn?"...küsis ta
Tema ümbert võtsid kinni armastavad käed..."Mina, mina olengi sinu Õnn" ....ära unusta mind, olen Sinu meelespealill! "

Õhtu

Väljas sadas laia lund
kui tööle seadsin sammud
mu ees laius lumivalge põld
tuul kogus veelgi rammu

Tantsis palju lumehelbeid 
õhtuses taevas
mattis kõik eelmised jäljed
kutsu end lumme kaevas

Rõõmu ta tundis ja kiljatas aina
kelmikalt sabaga liputas mul
teda homsed mured ei paina
ilus on kutsuke, eluke sul!

Lapsemeel ja keel...

Tahaksin olla laps ma veel
joosta vanaema karikakramuru õuel
mõtteis lapsemeelne lihtne keel
ja süda rõõmsalt tuksumas põues

Näe liblikas kollasele lillele laskus
teine, kolmas, oi neljas tuli ka
mul kleepuv suhkrutükk taskus
mesimumm sinna pugemas taas

Mesimumm mulle ei tee haiget
oleme sõbrad, ikka kahekesi koos
ma avali meele, sain kaasa haldjalt
me oleme siin, selles muinasloos

Koos jookseme allikale
vaatama, kuis kobrutab vesi
kus hommikuti silmi pesin

Õhtuti uinusin põhukotile
mida vanaisa hellusega tegi
tänasin taevaisa, kokkusõlmil käsi....

Elu allikas

Sa viisid mind 
kättpidi talutades allikale
kui olin pime ja janus
maailm mu jaoks polnud minu oma
ja janu muutus juba talumatuks
kurdistavaks agooniaks
kus sul on juba ükskõik
mis sinu ümber toimub
sest see, ei olnud enam mulle
pimedale ja janusele...

Sa kastsid mu kuivanud huuli
piserdasid võluvett
mu kustunud silmadele

Ma palusin veel,
ikka veel ja veel
ometigi sa ei lubanud, öeldes
ma pakun kõike sulle piiskhaaval
suurendades igapäev koguseid
et sa januneks igapäev
Minu Armastuse järele
vaataksid säravil silmi
ikka enam ja enam

Ma olen Sinu elu allikas
nüüd ja siin
täna ja homme
Igavesti! ♥

Ei ole midagi lummavamat

Ei ole midagi armsamat
kui hommikune kallistus
Ei ole midagi paremat
kui hellitav Armastus
Ei ole midagi soojendavat
kui sõbra hea sõna
Ei ole midagi kaunimat
kui päeva tärkamise võlu
Ei ole midagi kenamat
kui igapäeva rõõmus tuju
Ei ole midagi lummavamat
kandes südames Sinu kuju...

Armastus ja vikerkaar

On kurbust liialt palju
siin maailmas laias
vähe kuulda saab nalju
hing alasti ja paljas

Nii möödubki su elu
kui lased kurbusel end võita
sa võta naudi melu
ja võta elumõnud mõista

Las voolata shampanja
ja mängida harmoonik mulle
ma joon mõdu ja kalja
ja puhun värvilisi seebimulle

Näen vikerkaart ja kummuli kuud
päikest ja vihmapillerkaart
ei ihkagi elult ma suuremat muud
kui armastust ja vikerkaart