Tunnel

Sajad tuled kivilinna akendes
kurbus ja rõõm
pole võõrastele pilkudele
Laps tuleb ilmale
viimane karje ja siin ta on....
....................
teisepool seina
teeb viimse hingetõmbe mineja
Nad mõlemad kasutasid üht valgusetunnelit
ainult üks  tuli valguse poole
teine aga lahkus pimedusse
...........................
Ühes toas on rõõm
teises valu
need kaks käivad käsikäes
ja kui sinu elus on mõõn
on kohal ka nemad
oma ilus ja väes

Vaikus

Ma kõnnin lõpmatul teel
Valged härmapuud mind saatmas
Ikka ja jälle mäletan veel
Seda ainumast päeva aastas

Talvetaat on puistanud valget lund
Kuusetippu ehib ere täht
Sel ööl meist keegi ei saanud und
Üks kätepaar, hoidmas teineteise kätt

Las kesta valge, helge jõulurahu
Taevas särab miljon helkivat tähte
Las õnnistus me sisse ära mahub
Kui Õnneingel avab rahu lätte

Ma kõnnin kesk lõpmatut teed
Mind toetab härmas puudeviirg
Mul mõistetav on ainus keel
Vaikus,see praegu ja alati siin

Vahel on lihtsam mitte öelda
Vaikus räägib enese eest
Vahel parem mitte mõelda
Valu, siis põgeneb mu seest

Vaikuse laulu ma laulan
Seda viisi kauniks pean
Katan vaikusele laua
Istuma sinna end sean..

Sinu käed

Need karmid töömehe käed
Imelik....
...et minu kehal, ma tunnetan
siidi ja sametit
on pehmemast pehmemad
Sinu pihud need

Kuhu on kadunud karedus kätest
armid ja mõhnad pihkudest
Kuhu on kadunud karm pilk silmadest
mina loen sealt ridu, Armastuse väest

Koos Sinuga viibin unenägude raal
kus puuduvad mured ja taevas on sinine

Näed, meid juba ootamas hobu ja saan
see ongi Armastus -
See hiline....

Unelaul

Sulla mulla, sull mull mull
kutsu saunas käis kui hull
väike Tiina kutsul sarved tegi
kutsu paksust seebist puhtaks pesi

Nüüd on majas väike sarvik
takkaotsa ka veel karvik
kutsul läigib uhkelt karv
peanupul kaksiksarv

Uni tuleb kutsul, Tiinal
ingel laotab üle tiivad
Kauneid unesid, mu sõbrad
hea, kui keegi alati on kõrval!

Sügishommik

Hingerahu südameisse
meelekindlust, tugevust
et ei puhuks kurjad tuuled
lembesõnu lausuks huuled

Värvirõõmu, vikerkaart
olgu kohe rinnust saat
saagu päiksekiirest algust
suur ja soe päevavalgus

Sõber, lähedane, armsaim
kõik kes kellelegi parim
viska kurjad mõtted ära
ava headusele sa värav...

Sügishommik

Hommikul poolunes
äratas mind päiksekiir
tekitades õnnetunnet
olen elus, olen siin....

Nüüd taevas raske pilvemass
vaatan nukralt õue
kase all nukralt kükitab kass
päikest igatsen põue

Nukralt seisavad ununenud tassid
väikesel plastikust... aialaual
ainult hulkuvad õnnetud kassid
uudistavad vahete-vahel neid kaua

Tuul sakutab vihaselt mantlihõlmu
tirib ja sasib heledaid juukseid
üks kollane leheke juustesse põimub
kuulen mõnegi raskeid ohkeid

Mina usun, et Päike tuleb jälle
ta ei unusta meid ära
jätab meie südameisse sooja jälje
mu õu on taas täis su sära....

Oktoober

Tänane hommik ei sarnane eilsega
uduloor on kustutanud eilsed jäljed
Kas sama juhtub ka kord meiega
kui udu haitunud on rukkiväljalt

Nüüd laiub seal vaid troostitu ja tühi väli
kus enne tuul kaisutas kuldset viljapead
ma kuulen sealt kurbi hüvastijätu hääli
teid teele saadan, soovin ainult head

Suured linnud on ühte kogunud end
et lennata ära, pikale rännuteele
pea algamas pikk igatsev luigelend
ligemale soojale maale ja veele

Hüvasti suvi, koos teiega ta ära läheb
ootan teid taas, kui kask avab uuesti lehed
uue kevade kaasa te mulle sealt toote
suvemeeleolu, taas hinge jälle loote....

Sirts sirr....

Siidikera, niidikera, sirts, sirts,
sirr . . .
Siidikera, niidikera, siidikera, niidikera,
sirts, sirts, sirr . . .
ei kostu kaasikust ammu enam
Jääb üle oodata uut kevadet ja suve
...
Linnulaulu kuulda on vähe
linnud ära lendamas on lahe taha
kaugele soojale maale
õnnelikult lennake, kohale saage
Ootan teid tagasi kevade saabudes
soojade ilmade päikesekullas
künnivagude soojas mullas
Lõoke, mu väikene laululind
jätkugu kauaks, veel kestma sind...

Oktoober

Muru mu akna all
on härmalõngadega kaetud
kraadiklaas näitab õues miinus üks

Näe ongi kohal, see vana hall
pikast unest üles aetud
ah päeval jälle, ta teha saab üks tukk

Käes oktoober viinakuu
kus puhumas on kõle tuul
päike varju poeb ja eputab kuu

Ei kõik ei olegi veel kadunud
kui päike ikka paistab veel
ometigi olen juba adunud
sügis ongi oma ametis sees

Kuldset sügist, lehtede langemise aega
päiksekiiri, värvidemängu ja naeru
las täituda sügisvärvide võrratu laegas
aastast aastasse kordub,see mis praegu

Hommik

Päike paistab ja rõõmustab silma
päikeselilled säravad vaasis
tore on vaadata päikesesäras ilma
kell tiksub aega, päiksega paaris

Aeg ei seisa, ta edasi ruttab
mõõdab mõõtmatuid raudteeliipreid
päike alati on minule ustav
saadab mind, kaugetel rännuteedel

Päike ja Sina
me kahekesi koos ja ometi nii kaugel
taeva helesinine lina
mõnel hommikul veereb, pisar,mu laugeil

Õnnest , ilusast päevast
mõtlen ma enesekeskselt
vaadates sini-sinist taevast
mõtlen suudlusest pehmest

Minu sisemine itk

Püüdsin küll päikese pildi sisse
aga enesele ei jätkunud teda
Enda sisse jäi valuskaeblik itk
tean, kannatuste rada tuleb pikk

Räägitakse,armastus on enese teha
valid oma rajad, okkalise tee
Armastama pead vaid oma keha
üles otsima, see hõõguv leek

päike annab sõnu soojasid ja häid
vihm see märgab ja peksab päid
sama elu meiega teeb

Homme, homme kindlasti
ma püüan päikese enese sisse
tahan ju ometi ma hirmsasti
lõpetada oma sisemise itke

Suve lõpp

Tuuleneid rasket viiulipoognat seab
vihmapeig trummide taga on ootel
Sügis ükskord ometi tulema peab
uks avatud on veel, suvisel poolel

Valmis kõik porknad ja kaalid
viinamarja mõrkjas maitse huultel
aga tuuleneid ootab juba saalis
vihmapiiskade trummipõrinat kuuleb

Siis alata võib jälle sügiseball
kus tuuleneiul lehvimas juus
neid keerleb lõbusalt taeva all
igal sammul ta jõud on uus

Hetkeks vilksatab pilvede hallist
välja üksik põgenev päikesekiir
laps vastu rinda surub päikselille kallist
pea heledamaks saab, taeva pilvepiir

Meri mu armastus ja hea sõber
Sulle oma tunnetest vaid räägin
Ainult sinule ma avaldan tõde
Vabanen tundeist, milles käärin

Meri, mu hõbedane ja kauge unistus
Valjuhäälsed kajakad su harjal
Piinab vahel mind, mu südametunnistus,
et sinuga ei jäänud tookord
kui nutsin noorena su kivisel kaldal

Meri mu lohutus ja kauge aare
Veel nüüdki mõtteis, sageli ma uitan
Su imelise lainelaulu saatel
Sul oma kurba saatust kurdan

Meri, mu elu,mu kõige, kõige kallim
Ka rõõmsana su juurde ikka tõttan
Alati sa oled mind mõistma valmis
Sind lohutuseks, oma ellu kaasa võtan

Kas tohib enam unistada suurelt
Süda heliseb ja naerab ka kaasa
Mõistus terava noana, lõikab juurelt
surub kummuli, kokkupuuteks maaga

"Liiga hilja juba"..., matab ta su unistuse
Oleks noorem, siis ehk jõuaks veel
pühib silmist sära ja siira naeratuse
maha jäänud ammu juba, õigelt reelt

Nüüd kuulata tuleb vaid mõistuse häält
südame asemel, kivi end säänd
vahel aga kivigi, valu tundma peab

Saatus on sügise tuulte, kollaste lehtede moodi
talve pakane,kevade lindude, laulude uued noodid
vahel inimene, iseenda ära neab
Vahel aga, alustama peab, jälle uuelt realt...

Ebasügis

Mis toimub mu sees
midagi kisub, midagi lükkab
ma ei näe ju teed
äng mu sees, on sügav

Merelaine, valge pitsiline vahuhari
meeled õndsamaks vaid teeb
kuskil alles veel on, viimne suvemari
külmaks pole läinud järveveed

Mõni üksik kolletanud puudeleht
silma vaikselt torgib
sügis ometi polegi veel eht
valmimas on eri kartulate sordid

Vihm on igapäeva kostiliseks saanud
päike sekka rõõmukiiri laotab
traktor põllul mõned vaodki lahti aanud
sügis vargsi juba uksi paotab

Mõni hetk on elus ilusam kui teine
mõni hetk on kohe väga, väga ilus

Mõni hetk on elus valusam kui teine
mõni hetk on kohe väga, väga valus

Mõni hetk on, mis on hoopis isemoodi....
(Need on read Jaan Tätte laulusõnadest)

Elu ei käi alati piiri mööda ja pidi
joone tõmbame alla alles hiljem
Vahel tahad hoida armsamale ligi
ometigi korjad pärast südamekilde....

Aimus, arusaamine ja teadmine
kõik see tuleb palju, palju hiljem
oma elu ainsa adra seadmine
vahel istuma sind paneb pilvel

Kõrgelt kukkumine teeb väga, väga haiget
nõrgema paneb põdema veel kauaks
Siis ootad sa, vaid leevendavat merelainet
kes rahustavat viisi sulle laulaks...

Uus elu

Ühes peres elas pisike tütarlaps, kes oli viie aastane. Ometi ei olnud ta tavaline laps, tema sees, elas kaks elu. Tema eelmine elu ja tema praegune elu.
Vanemad vaatasid kurbusega oma last, kui ta teinekord tundide kaupa istuma jäi ja mõtles, naeratus suul ja pisarad veeremas.Ta ei lubanud neil hetkeil ennast segada. Kui see aga juhtus, oli laps kaua haige. Nüüd vanemad ei seganud teda, et ta jälle haigeks ei jääks, sest mis on selles ikka halba, kui laps istub tundide viisi ja naerab ja nutab läbisegi.
Ühel hommikul aga palus pisike Lissandra, nii oli lapse nimi, end viia ühele aadressile. Vanemad , kes olid tüdruku veidrustega harjunud, sõidutasidki lapse sinna.
Nad jõudsid pisikese maja juurde, kus oli ilus, lilli täis õu ja kiisu istus värava juures, justkui oodates külalisi.Tüdruk andis kella, mis oli värava küljes ja kohe väljus majauksest halli peaga vana mees.
Ta tuli aeglase sammuga värava juurde ja vaatas küsiva pilguga otsa vanematele, siis märkas ka tüdrukut...ja ei saanud enam silmi temalt ära.
"Me tulime oma väikese tütre palvel siia. Ta ütles, et tal on väga vaja, just teiega rääkida" ütles tüdruku ema
"Teie minge istuge autos, ma tahan ainult onuga rääkida" ütles Lissandra ja saatis vanemad käeviipega eemale.
Koos jalutasid vana mees ja väike tüdruk pingi juurde ja istusid sellele.
Siis aga istus tüdruk mehele sülle, võttis kahe käega kaela ümbert kinni ja sosistas talle kaks sõna kõrva sisse
" Kaisukaru ja...teine on see pika sabaga vahva hiireke..."
Mees vaatas üllatunult lapsele otsa ja mõtles:"Kus küll teab laps tema armsama lemmiksõnu?
Sest seda teadsid ainult nemad kaks, rohkem ei keegi."
See oli paar aastat tagasi, kui naine lahkus siit ilmast ja mees oli lohutamatu.Ta polnud praegugi veel üle saanud sellest, ikka mõtles, ta oma hilisele armastusele ja soovis, et nad saaksid kokku ka uues elus, kui selline asi üldse olemas on.
Mees ei aimanud, milline õnnesõnum temale on toodud.
Nüüd hakkas aga tüdruk rääkima:
"Ma olen ammu teadnud, et minuga on kaasas ka minu eelmine elu. Ikka kummitas mul silme ees sinu nägu ja armsad silmad, ikka nägin ma meid koos. Ma tulin Sulle ütlema, et ma ootan Sind, ootan, kuni sünnid taas ja otsin Sind üles, kasvõi maailma lõpust, aga me saame kokku ja jäämegi kokku.
Eelmises elus, me armastasime, aga meile ei olnud määratud jääda kokku, kuni elu lõpuni, aga uues elus see muutub. Me oleme vaid Sina ja Mina ja Armastus!
Mehe põskedele veeresid suured ja rasked pisarad, väike tüdruk nuttis ja kallistas vana meest.
Mees ütles :
"Aitäh Sinule selle armsa rõõmusõnumi eest, nüüd ma enam ei kurvasta ja loodan ka Sinuga kindlasti veel kohtuda""
"Nüüd ma tean, et minu armsam elab Sinus edasi ja ma saan uut jõudu elamiseks. Tule mulle jälle külla, kui saad."
"Kindlasti tulen, aga mitte väga sageli. Ma pean elama ka tänases päevas, muidu hakatakse mind imelikult vaatama.Sellist asja ei juhtu just sageli, nagu sa isegi aru saad, aga ma tulen, oota mind...Kallis!!! "
Nende sõnadega kallistasid nad teineteist veelkord ja tüdruk lahkus.
Vana mees aga istus veel hiliste õhtutundideni õues kiige peal ja meenutas aega, kus nad oma armsamaga kokku said Ime oli sündinud ja imed on olemas. Tuleb ainult kogu südamest sellesse uskuda!

Valu

Valus on ootus
petlik on lootus
pisarad silmas
üksinda ilmas

Kes võtaks ära valu mu seest
eemaldaks musta loori silmade eest
tooks tagasi päikesevalguse
viiks tagasi aegade algusesse

Siis, kui kõik oli alles  uus
meil lembesõnad helisesid suul
armastasid sa tugevasti mind
nüüd mina, veel rohkem vajan sind

Nüüd kaugened sa minust igapäev
ma olen kaotanud  oma väe
ma lähen, tagasi ei tule eal
pime ja külm on seal
kuhu varsti minema ma pean

Tänu

Mis või kes on tänu?
Me täname ilusa päeva eest -
Mina tänan tänase vihma eest
mis kastab janunevat maad
Toob tagasi ammuoodatud kevade
Rohelised puud ja õitsevad lilled
Kollased liblikad ja võililleväljad
Karikakramuru vanaema koduõues
Mina tänan armastuse pärast
oma laste ja lastelaste eest
Tänan õnneratast, mis minu juurde veeres
Tänan hingetohtrit kõige kalli eest
kes ei lase mul uppuda oma silmavette
kukkuda, kui olen lennanud liialt kõrgele
Tänan elu, mis on mind tugevaks teinud
Tänan, et olen ikka veel haavatav
sest siis tunnen ma
et ma ikka veel ELAN!

Kes olen mina

Kes olen mina,
et olla kohtumõistja teistele
tabada hetke ja korjata meelespealille
Kes olen mina,
et tunda kurbust sadade hukkunute üle
vihata inimesi, kes tapavad oma kaasmaalasi
Kes olen mina,
et julgeksin uskuda , säravasse homsesse
tunda armastust ja unustada kurbus
Kes olen mina
kõigi oma vigadega
kõigi oma heade omadustega
kui mul neid üldse on
Ma ei tea ju seda -
Ma tunnen vahel kurbust
kadedust ja minnalaskmist
Tunnen hetkeks, et enam ei jõua
Käed haaravad ikka vähem ja vähem
teinekord tabavad tühjust
Nad on väsinud klammerdumisest
Jalad on lakanud kõndimast
Ma olen kõigest INIMENE!

Suudle mind kallis

Suudle mind kallis
esimeste hommikukiirte ärkamiseaegu
Emba mind armas
kohe tugevasti, kirglikult siin ja praegu

Suudle mind kallis
kevade tärkamisvalus
Kallista mind armas
veel tugevamini palun

Hoia mind armsaim
muidu haitun su kõrvalt
ole ometi valvsam
suudle mind õrnalt

Olen kerge, kui udusuleke
kui tuleb tugev tuulehoog
pöörlen elukeerises
kui puult rebitud leheke

Põimi oma käed mu ümber
ära iial lahti lase enam mind
tugevasti liibun su külge
kuulen,tuksub ärevalt su rind

Suudle, kallista ja emba
siis enam ma ära ei lenda
annan sinule, päriselt enda

Põgenemine täiskuuööl

Põgenen enese seotud kesta
kuhu varjupaiga kunagi leidsin
nüüd aga olen haavanud ennast
igatsusega,kui ennast ma lõin

Valu eest otsisin ma varju
lohutust leida üksinda püüdsin
miks sellega enam ei harju
ikka ja uuesti Sind ma hüüdsin

Tume on jälle taevakaar
silmist kadunud päikesekiir
otsin ikka veel oma saart
kuhu ära mind, siit sa viid

Oh taevane täiskuu
miks nukraks mind alati teed
miks hinge pitsitab salaluul
ja ahvatlevad sügavad veed

Ära tahan minna, kaugele kuulinna
tähtede kirkasse valguse särasse
oma igatsuse kaasa võtan sinna
uppuda ei suuda, ilmade kärasse

Sa tulid tagasi

Sa tulid tagasi.Ei jätnud mind üksi.
Minu süütunde valusate löökidega
Mõtlemata sõnade halvavasse uttu
Piinavate mõtete painajate küünistesse

Sa tulid tagasi. Ulatasid mulle käe.
Aitasid taas tõusta ja särada. Sinule.
Andsid tagasi lootuse. Uuestisünnile.
Taas lahvatas leek. Mis oli ju kustumas söeks

Sa tulid. Oled ja jääd.

Öö surnuaias

Kalmistuvaht avas värava
astusin haudade vahele
teadsin, et ootama pidid kaua
enne, kui katsid meile kahele
naudingute magusa laua

Valgete varjude veniv rivi
irve tulipunasel suul
seljal mustaga suurelt kiri
oled nüüd mu pruut

Kahekesi paaritume , nagu kassid
mätsikuu mineku lumel
täidame tühimikud elutee lahtris
tulevik ees on ikka veel tume

Hääbuvad viimased karjed
läbi sai öösorri nukker laul
vaid me kehad, nii maised
meenutama jääb neid haud

Kuldsed aastad!

Sügise päikesekuld ja soojus
hoiab meid kahte endas
Sügise küpsus ja igavene noorus
hoiab hinge kevadõite ehteis

Armastus mis saabunud 
on sügiskuldsel elu hakul
aastad juba veerenud
istume vanatare lävepakul

Möödunud noorus imeliselt kaunis
me lapsed on suured
lapselapsed alles noored

Kuldsete lehtede langemine
meenutab nooruse aegu
ometi kaunimast kaunim on see
Armastus täna ja praegu

Kuldse sügise aastate aeg
mil seljataha jäänud
on mured ja vaev
kõverad teed,kurvilised käänud

Kuldne on aeg
täis küpsust ja õnne
armastust täis salv
ja lastelastest põnne! 

Südamekivi (uuem versioon)

Südamekivid, need veest libedad
päikesest karedaks küpsenud rannakivid
paljudel päikeseterad veel küljes

päike ise andis,paitades külma kivi
mis kuu külmas sinas maha jahtus
eelmise päeva kuumadest päikesekiirtest

päike andis ka soojuse ja elamise võlujõu
kuidas elada üle talvised pakasekuud
andis kaasa sooja suve kiired.

kuugi jätab oma südamekivid maale
sinakas valge, koos kuldse kollasega
justkui oleks päike, tal külas käinud

minul ka on, kuu südamekivi kaelas
enese ligi, päris südame juures
andmas mulle nii ööd, kui päeva

Öid,kui vahete-vahel üksinda külm
mil ei paista kuud ja ei sära tähti
Päevi, kui päike on pilvevangis

siis on minul olemas kuu kingitus
südamekivi
kingitus sõbralt armastuse ja hoolivusega
kuhu on sisse põimitud
soojad ja hellad sõnad
tugevad kindlad käed ja Armastus

ma olen kuulaps
hundiulgu armastan kuuvalgeil öil
vahel vestlen sõbraga
vahel...katab mind , oma külma säraga

siis ärkan hommikuvalges
päiksekiir kangutab väsinud laugeid
armastan mõlemaid
päikest ja kuud
ilma päikseta...ei kasva ju muud....

Südamekivi

Südamekivid, need veest libedad
päikesest karedaks küpsenud
paljudel päikeseterad veel küljes

päike ise andis,paitades külma kivi
mis kuusinas jõudis maha jahtuda
eelmise päeva kuumadest päikesekiirtest

kuugi jätab oma südamekivid maale
sinakas valge, koos kuldse kollasega
justkui oleks päike, tal külas käinud

minul ka on, kuu südamekivi kaelas
enese ligi, päris südame juures
andmas mulle nii ööd, kui päeva

Öid, kus on üksinda külm
mil ei paista kuud ja sära tähti
Päevi, kui päike on pilvevangis

siis on mul olemas kuu kingitus
südamekivi
kingitus sõbralt armastuse ja hoolivusega...

sest ma olen kuulaps
hundiulgu armastan kuuvalgeil öil
vahel vestlen sõbraga
vahel...katab mind , oma külma säraga

siis ärkan hommikuvalges
päiksekiir kangutab väsinud laugeid
armastan mõlemaid
päikest ja kuud
ilma päikseta...ei kasva ju muud....

Hundiulg

ohvrialtarile heidetuna
reedetuna omade poolt 
kurttummade
pimedate ja hingetute 
sekka heidetuna
elas ta aastakümneid
üksainukene sädemeke
oli teenäitajaks veel
näitas pimedale
kuulmatult kuuljale
hingitsejale elulavatsil

Ta ärkas....
elavana tundes end
pesi silmad allikavees
lepitas kristalse lumega
tulikuumas vees
kuulis toksimas kirjurähni
paksu metsa sees

...otsis üles
lumme peidetud rajad
järgides enese sees
põletavat tuld
kõndis, kuni silmapiirile
kerkisid viltused majad

kõige kõrgema
ümara mäe tippudest
valis ta välja
et valla päästa
ürgne karje
hundiulg

Armastus

Olen püherdanud armastuse nektaris
lõhn minu ihul ei kao
pestes maha ei kulu
päevadega eales ei unu

kuukiired öises pimedusesinas
päikene päevases valgusekumas
hellitamas mu keha

lillede himur ahvatlus
kuhu mesilind maitsma tõttab
seegi vaid kahvatub
armastuse nektarite lõhnas

armastama ja janunema
naudingute mõnust joobuma
enda olemise ängi vabastama
naisena siia ilma looduna