Ühes peres elas pisike tütarlaps, kes oli viie aastane. Ometi ei olnud ta tavaline laps, tema sees, elas kaks elu. Tema eelmine elu ja tema praegune elu.
Vanemad vaatasid kurbusega oma last, kui ta teinekord tundide kaupa istuma jäi ja mõtles, naeratus suul ja pisarad veeremas.Ta ei lubanud neil hetkeil ennast segada. Kui see aga juhtus, oli laps kaua haige. Nüüd vanemad ei seganud teda, et ta jälle haigeks ei jääks, sest mis on selles ikka halba, kui laps istub tundide viisi ja naerab ja nutab läbisegi.
Ühel hommikul aga palus pisike Lissandra, nii oli lapse nimi, end viia ühele aadressile. Vanemad , kes olid tüdruku veidrustega harjunud, sõidutasidki lapse sinna.
Nad jõudsid pisikese maja juurde, kus oli ilus, lilli täis õu ja kiisu istus värava juures, justkui oodates külalisi.Tüdruk andis kella, mis oli värava küljes ja kohe väljus majauksest halli peaga vana mees.
Ta tuli aeglase sammuga värava juurde ja vaatas küsiva pilguga otsa vanematele, siis märkas ka tüdrukut...ja ei saanud enam silmi temalt ära.
"Me tulime oma väikese tütre palvel siia. Ta ütles, et tal on väga vaja, just teiega rääkida" ütles tüdruku ema
"Teie minge istuge autos, ma tahan ainult onuga rääkida" ütles Lissandra ja saatis vanemad käeviipega eemale.
Koos jalutasid vana mees ja väike tüdruk pingi juurde ja istusid sellele.
Siis aga istus tüdruk mehele sülle, võttis kahe käega kaela ümbert kinni ja sosistas talle kaks sõna kõrva sisse
" Kaisukaru ja...teine on see pika sabaga vahva hiireke..."
Mees vaatas üllatunult lapsele otsa ja mõtles:"Kus küll teab laps tema armsama lemmiksõnu?
Sest seda teadsid ainult nemad kaks, rohkem ei keegi."
See oli paar aastat tagasi, kui naine lahkus siit ilmast ja mees oli lohutamatu.Ta polnud praegugi veel üle saanud sellest, ikka mõtles, ta oma hilisele armastusele ja soovis, et nad saaksid kokku ka uues elus, kui selline asi üldse olemas on.
Mees ei aimanud, milline õnnesõnum temale on toodud.
Nüüd hakkas aga tüdruk rääkima:
"Ma olen ammu teadnud, et minuga on kaasas ka minu eelmine elu. Ikka kummitas mul silme ees sinu nägu ja armsad silmad, ikka nägin ma meid koos. Ma tulin Sulle ütlema, et ma ootan Sind, ootan, kuni sünnid taas ja otsin Sind üles, kasvõi maailma lõpust, aga me saame kokku ja jäämegi kokku.
Eelmises elus, me armastasime, aga meile ei olnud määratud jääda kokku, kuni elu lõpuni, aga uues elus see muutub. Me oleme vaid Sina ja Mina ja Armastus!
Mehe põskedele veeresid suured ja rasked pisarad, väike tüdruk nuttis ja kallistas vana meest.
Mees ütles :
"Aitäh Sinule selle armsa rõõmusõnumi eest, nüüd ma enam ei kurvasta ja loodan ka Sinuga kindlasti veel kohtuda""
"Nüüd ma tean, et minu armsam elab Sinus edasi ja ma saan uut jõudu elamiseks. Tule mulle jälle külla, kui saad."
"Kindlasti tulen, aga mitte väga sageli. Ma pean elama ka tänases päevas, muidu hakatakse mind imelikult vaatama.Sellist asja ei juhtu just sageli, nagu sa isegi aru saad, aga ma tulen, oota mind...Kallis!!! "
Nende sõnadega kallistasid nad teineteist veelkord ja tüdruk lahkus.
Vana mees aga istus veel hiliste õhtutundideni õues kiige peal ja meenutas aega, kus nad oma armsamaga kokku said Ime oli sündinud ja imed on olemas. Tuleb ainult kogu südamest sellesse uskuda!
