Soovid...

Mida ma mõtlen, mida ma soovin
ei raasugi muud
kui tugevat kallistust
pea armsama rinnal
tunda hellust ja soojust
mõista armastust ja hoitust

Me kõik, soovime salamisi
et kõrval oleks, teine õlg
kus toetada, kui vajud üksi
ja teineteise vastas põlv

Kui soovid täituda vaid saaks
siis minust võlur tuleks taas

ma võluks armastuse linna
ja ise ka, jääks eluks ajaks sinna

kus puuduks pisarad ja nutt
kus puuduks valu ja rutt

seniks aga, varjun oma musta sängi
püüan hajutada tasapisi, enese ängi....

Varjud

K

Kukkuda pimeduse varjudesse 
eales enam midagi näha
nii kurbusega tasapisi harjudes
ei jää mineja jälgi ka maha

jääb vaid nukruse kurb hällilaullaul
mis uinutab pisarais uinuja uned
tühjaks on jäänud armastuse laud
jäljed katsid esimesed talvelumed

nii hääbudki udusse lumma
kaob viimane päikese helk
päästvasse igavikku unne
oh hetk see, on vaid pelk

Udusse lumma
kaob viimne helk....

Mõista mind!

Kildudeks purunenud hing
suled lendamas tuultega segi
viimse keeruni tunnete ping
kadunud jõud, ärkamise vägi

miks pimestavad valgust pisarad
ei lõpe see vesi mu seest
miks peitma pean ääretut igatsust
pea koosnengi ainult ma veest

almustest elan, kui kodutu koer
armastust kerjanud olen
otsisin kohta, kus oleks soe
elada ainiti,armsama hoituse toel

Põletab seest, mind see tunne
tahaks lahkuda ,ära jalust eest
jääda uinuma, igaveseks unne
see valu,kaoks mu enese seest

Mu kaitseingel hea, kus ometi oled sa nüüd
miks ei aita, ei lohuta mind
miks ei kosta sinuni, mu hingepalve ja hüüd

Anna märk, näita teed
aita mind, ma palun
veel hetk, ainuke veel
ma anun, sind anun....

Hingelaul

sa ei kuule hääletut nuttu
ei näe langevaid pisaraid
sa kulged päevade rutus
tundmata ääretut igatsust

sa ei kuule tuulte laulu väljal
kuuskede vaigust hala
ei ole tantsinud niitudel haljal
kerjanud armastuse pala

kuidas siis leida päikest
kui polegi tunnelis valgust
õhus on tunda äikest
on see lõpp, või millegi algus

kuidas peita oma hingevalu
lugemata tunde ja neid päevi
näha taas rohetavat kasesalu
tunda päikesest punetavaid sääri

leida üles kadunud naer
elada igapäev päikese süles
heita enesest see vaev
ärgata unenäost üles...

Armastuse klaasist sõidutee

Ta kõnnib armastuse klaasist sõiduteel
ometi ei kuule autode signaale
mis hoiatavad , läheneva ohu eest

ta libiseb, tõuseb ja kukub
libe see tee,millel kõnnib
olles teel, olles viimsel hukul

Veel ei kuule ta kildude klirinat
vaikus on enne tormi
enne kummide kriiskavat vilinat

ta tuleb,vaikselt sametisel sammul
must ja shikilt sätendav ja särav
kohe, otse sinu sammude kannul

Pidurite krigin, viimne elav karje
verepisar langeb klaasjale teele
tuul püüab nähtamatuid varje

see on eluagoonia, üksikus hinges
mis kisendab kaaslase järele

hoiab iga rakukese, valusalt pinges

Kallis

Igal hommikul, kui silmad avan
mõte Sinust päikse lähemale toob
mõttelend on vahel väga kaval
päikselise päeva mulle valmis loob

Oled kui päike, kes elu meile annab
oled võlur mu südame majas
oled eluallikas, kes elu edasi kannab
oled kaja, mida mul on väga vaja

Igaühe jaoks on kuskil Keegi
keda saatmas soe lõunatuul
kes süüdanud südames leegi
kummuli keeranud taevas kuu

Oled armas, kallimatest kallim
hell ja suure sooja südamega
oled päikesekiir sügiseses hallis
harva silmanurgas pisar... ka

Kannatuste rada

Tal oli valus
kui haavatud lind
mitmest tükiks kistud
Pisaratel polnud
ette nähtud lõppeda
see oli tema, kannatuste tee...
Tee mille ta rajas
nooruse teadmatuses
armastuse puudumisel
miks, miks ei saanud ta kaasa armastust
oma eluteele
miks ei osanud ta seda jagada...
..sest temal ju polnud teda
Lapsed, palju lapsi
ometi mitte ühtegi
kel oleks meeles ema
ja miks peakski
tema ei suutnud anda
neile kodusoojust ja hellust
ometi andis midagi muud
andis  elulise näite
kuidas ei tohi elada..

Igas mehes oma elus,
otsis ta oma isa ideaali
otsis hoitust ja hellust

Tal pole kunagi olnud isa
jah kasuisa küll
kes esimesel võimalusel
teda vägistada püüdis
Ema, kel ei jagunud häid sõnu
kes rabas tööd teha
et  teda..."ülearust"
katta ja koolitada...

Kus võttis siis see naine
eeskuju...hoolida ja mõista
armastada..
jah vihkamist õppis ta oma elus
õppis vihkama mehi
kes kasutasid ära abitud naist

Naist, kes leivapalukese nimel
oma paljudele lastele
läks voodisse erinevate meestega

isegi küürakas kõlbas
kui ainult leib lauale tuli
Valu peideti viinaga alla loksutades
sest ära võtta, ei saanud seda iialgi

see valu saadab teda terve elu
kannatuste kivisel klibul
roose eksib tema  südamesse harva...

Mälestuseks kallile Taadule...

VanaIsa kiigutas vaikselt mind
öö läbi kandis kätel
vahel tundsin, et olen lind
kohe lendugi lähen

VanaIsa unejuttu mulle vestis
kui uni tulla ei märgand
vahel pisar silmanurka ehtis
kui olin unest äkki ärgand

VanaIsa tukkus minu voodi äärel
pühkis higi õhetavalt palgeilt
siis kui olin, Toonela serva peal
võttis märjad sokid jalgeilt

VanaIsa mulle taskus tõi
jänesepabulaid maitsvaid metsateelt
ise plaskust, vahel arstirohtu jõi
kommid ostis kommiputkast koduteel

Terveks sain, aitas Vanaisa hool
soojad karmid töömehe käed
tema pikad muinasjutu lood
kuhu peidetud olid võluväed

VanaIsa kallis,omamoodi karmilt hell
mäletan su aastate koorma all vajunud selga
ja kui kord seisma, jäi Sinu südame kell
ei mõtteid Sinust, ma eales mõelda ei pelga...

Olid ainus, väikese tüdruku elus
Olid korraga isa ja Vanaisa eest
Aastate pärast saabus selgus
hoidsid mind, oma südame sees

Isale...keda oleksin tahtnud näha

Su tugevate käte vahele
libistasin ma end
kui siia ilma....sündisin
toimus mu esimene lend

Ma teadsin
vaid Isa tugevad käed
hoiavad mind kindlalt
Esimesed arglikud sammud
esimene kukkumine
rattasõit..Isa vaata...näed

Tuulelohega koos
me kahekesi jooksime
naerusädemetest
taevasse loitsime päikese....

Paadiretked varahommikusel merel
siis kui päike alles tukkus
kaugel kaldaveerel

Uni oli alles silmis
meri hõbetas ja säras
ikka nagu filmis

Jaanilõkked vana talumaja karjakoplis
isa tõstab vahutavat õllekannu
see kõik, oli ammu ammu

Nüüd käsikäes me läheme
siis kui olin väike alles ma
ja hoidsin kinni
sinu käest

Nüüd sina Isa
hoiad kinni
minu käest
ma omi samme
sinu järgi säen...

Lihtne ja siiras

Lihtne ja siiras, liigagi aus
veidi karm ja lihtsameelselt tõre
iseloomult nagu kaetud laud
mis eksootilistest toitudest hõre

Ta sõnades on siirust ja tarkust
midagi sellist, teistel märganud pole
pehmus ja suuremas koguses hoitust
suutnud hoida eemale kõik,mis kole

Need silmad,nii puhtad ja selged
taevasina sinine, vahel vihmane hall
ometi elu sinnagi jätnud on jäljed
jäävad on kevad, suvi, sügis ja talv

Mu ainus ja ääretult hea
saatus mu ellu Sind on toonud
alati, kui su sülle panen pea
Armastuse nektarit ma joonud

Hingesõbraks jäänud mulle
kosutust ja hellust toonud

Arm on leidnud kodutee...
Armastus on tulnud
..et jääda..
....teha tuli kodukaminasse
mis soojust andma saab...
pikkadeks aastateks...