Elukeerud

Miks üks päev, nii päikseline särav
ja õnnele on avali see värav
Ja juba järgmine täis kõuepilvi
nii et lahtigi ei julge teha silmi

Elu on täis sirgeid ja kõveraid teid

ikka ju kõigil meil, leidub neid
astud veidi kõrvale ja komistad
sussides jalgu tujutult lohistad

Aga kuskil Sinu sees on peidus
üks soe ja kuldne kera
talle mu südames kohake leidub
eales ei unusta ma Teda...

Tean, mu Õnn ei ole jätnud mind maha
Elu hetkel on pannud, vaid jala taha
Pea taevas särab jälle Päikene
naerab jälle suur ja väikene...

Vahel on...

Vahel raagus 
puud hingedemetsas
maas on verepisarad


Vahel hing nutab

segadust külvab mõttelõng
aeg, see edasi ruttab

Vahel tahaks karjuda
kõik on vale
miks ei suuda harjuda

Me eluteed
must ja valge
nii kurvilised need

Vahel aga tuleb Päike
teeb kuldseks taeva
annab elule uue läike

Vahel tuju must ja morn
siis aga veereb tuppa naerupall
kukub musta mure torn

Kurjus!

Suitsu tõid
alkot ja narkotsi
ise ka jõid
või panid mõnd totsi.....

julm ..eks ole
üks hoop siit
teine kolakas sealt
peagi lebab tänavaporis
verine pealt
keegi veel jalaga torgib

vaevu roomata püüab
hing karjub sõnu loob
appi hüüab
kurgus poob

viimane jõud
äkitselt hoop
silmades õud
...see oli
ahjuroop....

Vägi ja vald, võim
kõik see on halb...

Loojuva päikese süles

Läbi loojuva päikese tule
ma ööle, üksinda vastu kappan
unustades hetkeks vaid une
kui vaatan seda ilu, nii tapvat

Kas saab olla kaunimat veel
kuldsest loojangupäikesest
pikkade sügisõhtute eel
joobuda võib kuldsest särast

Mu kõrvus tuulemuusika ja laul
vetevoogude mänglev valss
mu mõttemeelde tekib paus
hetk kuulan..kus nüüd on Strauss

Vabana...

Vahest tahaks
elada täie rinnaga
visata lakka
karjuda vabaks
purustada reeglid
põrmustada moraalid

olla..Mina Ise

Kapata metsiku hobusena
mõõtmatutel avarustel
kus puudub silmapiir
pole olemas tõkkeid

Mida tunneb
üks vaba hing
Mida ihkab
üks vaba hing

Piirideta armastust
kirgede tormi
ekstaasi hõngu

...vabana langemist
lõõgastunult
higist imbunud läbi
tundmata piinlikust...
...ja häbi....

Tundekristallid

Tundekristallidest kokku laon sõnu
sekka pisaratest igatsust tipin
ise tunnetepaisust tunnen mõnu
Temast ikka ja alati mõtlema kipun

Hellalt hoian peos neid kristalle

hoolitsen, et tormiks ei tõuseks need
kõigutada püüan kõrgeid valle
mis takistavad armunute, sirget teed

Kui eemaldaksin tammid paisude eest
laseks tormil tulla omatahtsi
saaks suure järve sellest veest
ja oleks peagi kiretuli lahti

Kas on õige peita omi tundeid
igatsusega vürstitada kurbi päevi
olla üksi aknal, pikki tunde
oodata ,kuni tuul lükkab eemale pilvi....

Saatus juhib tormi ja tuult
annab meile päikse ja suve
leebelt kui puudutad huult
süda hüüab, jälle sa tule!
♥♥♥

Sind otsides ja leides

Sa oled nii kaugel
ometi mu südame ligi
pisarad mu laugeil
silme ees,su südame kiri

Kaod vahel silmapiirilt 

valges vahus uttu
taas tulles, kaasas päiksekiiri
sul pole eales ruttu

Sind otsin läbi hommikuse udu
sirutan Su poole igatsevalt käed
mu silme ees, on piimjas sudu
loodan, mind sa tunned ja näed

Siis kokku puutuvad kaks kätepaari
ei märka , mööda triivivat luigepaari
Sina minus ja Mina sinus...

Udus eksinud ja teineteist taas leidnud
kuis oleks aeg, meid vahepeal peitnud
On kokkusaamise aeg,
on unustatud, mure ja vaev....

Plaksutame plagiaadile

Kuhu jäänud on ausus ja siirus
miks valed levivad, kui ohtlik viirus
Kuhu jäänud on avali süda
nüüd head sõnagi, naaber ei luba

Miks kõik see ilm on hukas
rahvas aeleb rohelises mülkas
Valetajat kiidetakse takka
kes edevusest lehvitab lakka

Käib pidev võltsing ja plagiaat
takkaotsa ka veel mokalaat
Kaasa haaratud on rikas ja vaene
venna ihugi seal vahel praeme

Kõik lubatud,siin
sõnuseletamatus maailmas
ennast eemale viin
ei ühildu koos nendega praalima...

Hommikusuudlus!

Üks väike hommikusuudlus
millel igakord on ise maik
ikka kordi, see avastamata uudsus
on see alles , õnnelik paik

Suudleme hommiku silmad särama

suudleme lahti päikese väravad
Suudleme mõtteski põsed punaseks
suudleme külmad sügiseilmad
mullusuvisteks, päikselisteks...

Kallistus on järgmine samm
kui sul otsa lõppenud on ramm
Sõbra tugevas ja soojas embuses
hommikuvalgusesse virgudes...

Sügishommik

Teda ei olnud
ta ei tulnud - 

Aga ehk uinub alles
pehmes pilvesängis
mina , aga igavesti valves
süda, ilma Sinuta on ängis

Vaatan nukralt kuldseid lehti
sügis kunstnikuna on tappev
miks küll ometi nii on kehtiv
et olema pean nüüd vapper

Tahan olla, metsas karu
pessa poeksin talveks ära
mataks oma viimse aru
ei kuuleks tuuletormi kära

Äkki pesema puhtaks
peaksin unised silmad
külm vesi ehk uhtuks
mossis tusameele
tooks tagasi, ilusad ilmad....

Siis päikene ehk ärkab 
ringutab, kiirekesi pillutab
minu ohkamist märkab
mõnusasti ringutab...

Sügis

Sügis, su päikesekuld
lehtede krabin...
kui sahistan jalgupidi 
langenud lehtede sees

Vahel

mulle ei meeldi sügis
kui nutavad hallid pilved
tantsivad tormituuled
ja minul
külmast sinised huuled

Siis igatsen tuppa
kus kamin pillub sädemeid omakeskis
leek aplalt neelamas puid
ma armastan neid , kauneid hetki
mis meenutama jäävad sügiskuid

Ma leinan suve taga
hüüan igatsevalt järele
lahkuvale luigeparvele

Tulge peagi tagasi
kaunid linnud
ah ma maha vaid magaksin
need talvised rännud

Olen päikse ja suvelaps
ma närbun ilma päikseta
mul meeldib mõni väike aps
kuid olla ei saa ilma kiireta.....

Nii palju valgust!

Mu pihkudesse sai korraga
nii palju valgust
see hetkeks
pimestas Mind
Tähendas see - 
Uue, parema elu Algust

siis kohtasin... ma Sind

Valgust täis, sai mu väike tuba
mul Armastada Sind vaid luba
ma tunnen, jälle elan
kaasa tuksub süda...

Sind tänan, kallis Taevaisa
kõik ilm on päiksekulda täis
oled andnud mulle uue elamise, lisa
mul ikka pea, veel ringi käib

Hoian pihkudes ma Oma Päikest
luban, ei väsi ma sinu särast, läikest
Ärge pillake maha eales Õnne
Hoidke Teda, Südamega Kallistage!

Tule, tule juba
igatsev pilk mu silmis ja avali süda
Ära peida end minu eest
võta hämarus ja tühjus , mu seest

Tule, tule rutuga

aga mitte, sügiseste vihmade nutuga
Kutsu appi sõbrake , leebe tuuleke
eemale endast, raske ja hall vihmapilveke

Tule, tule soojendava säraga
mitte tormituule kolina ja pläraga
Lase meil tunda oma suurt soojust
enne kui jälle, kord õhtutel loojud...

Kaunist varajast hommikut
jah, ikka on vaja meil veel kummikuid
Ometi ootan täna Päikest ma
ehk nautida saab, seda terve maa!

Mõte

Mis mõte on algavas loos
mis mõte mu ridu küll loob
Kus alguse saab homne päev
kas põhjatu on südamekaev

Mis mõte mu ridu küll loob

mis õnne mu ellu veel toob
Olen õnnetähe endale loond
õnnesärgigi selga ma koond

Ms mõte on kõigeil meil siin
kas ajada ühine mõte ja liin
kõigil elada tahe,täna ja homme
eales ei vaja me aatomipomme

Mis mõte, mind homsesse viib
et ootan Sind ikka ja alati siin
Mis mõte mind uinutab öös
ärgata särava päikese voos

Mõte ja veel üks mõte
neid tiirleb meil sadu
vaid unes me ei tõtle
magame südamerahus!