Hommik

Päike paistab ja rõõmustab silma
päikeselilled säravad vaasis
tore on vaadata päikesesäras ilma
kell tiksub aega, päiksega paaris

Aeg ei seisa, ta edasi ruttab
mõõdab mõõtmatuid raudteeliipreid
päike alati on minule ustav
saadab mind, kaugetel rännuteedel

Päike ja Sina
me kahekesi koos ja ometi nii kaugel
taeva helesinine lina
mõnel hommikul veereb, pisar,mu laugeil

Õnnest , ilusast päevast
mõtlen ma enesekeskselt
vaadates sini-sinist taevast
mõtlen suudlusest pehmest

Minu sisemine itk

Püüdsin küll päikese pildi sisse
aga enesele ei jätkunud teda
Enda sisse jäi valuskaeblik itk
tean, kannatuste rada tuleb pikk

Räägitakse,armastus on enese teha
valid oma rajad, okkalise tee
Armastama pead vaid oma keha
üles otsima, see hõõguv leek

päike annab sõnu soojasid ja häid
vihm see märgab ja peksab päid
sama elu meiega teeb

Homme, homme kindlasti
ma püüan päikese enese sisse
tahan ju ometi ma hirmsasti
lõpetada oma sisemise itke

Suve lõpp

Tuuleneid rasket viiulipoognat seab
vihmapeig trummide taga on ootel
Sügis ükskord ometi tulema peab
uks avatud on veel, suvisel poolel

Valmis kõik porknad ja kaalid
viinamarja mõrkjas maitse huultel
aga tuuleneid ootab juba saalis
vihmapiiskade trummipõrinat kuuleb

Siis alata võib jälle sügiseball
kus tuuleneiul lehvimas juus
neid keerleb lõbusalt taeva all
igal sammul ta jõud on uus

Hetkeks vilksatab pilvede hallist
välja üksik põgenev päikesekiir
laps vastu rinda surub päikselille kallist
pea heledamaks saab, taeva pilvepiir

Meri mu armastus ja hea sõber
Sulle oma tunnetest vaid räägin
Ainult sinule ma avaldan tõde
Vabanen tundeist, milles käärin

Meri, mu hõbedane ja kauge unistus
Valjuhäälsed kajakad su harjal
Piinab vahel mind, mu südametunnistus,
et sinuga ei jäänud tookord
kui nutsin noorena su kivisel kaldal

Meri mu lohutus ja kauge aare
Veel nüüdki mõtteis, sageli ma uitan
Su imelise lainelaulu saatel
Sul oma kurba saatust kurdan

Meri, mu elu,mu kõige, kõige kallim
Ka rõõmsana su juurde ikka tõttan
Alati sa oled mind mõistma valmis
Sind lohutuseks, oma ellu kaasa võtan

Kas tohib enam unistada suurelt
Süda heliseb ja naerab ka kaasa
Mõistus terava noana, lõikab juurelt
surub kummuli, kokkupuuteks maaga

"Liiga hilja juba"..., matab ta su unistuse
Oleks noorem, siis ehk jõuaks veel
pühib silmist sära ja siira naeratuse
maha jäänud ammu juba, õigelt reelt

Nüüd kuulata tuleb vaid mõistuse häält
südame asemel, kivi end säänd
vahel aga kivigi, valu tundma peab

Saatus on sügise tuulte, kollaste lehtede moodi
talve pakane,kevade lindude, laulude uued noodid
vahel inimene, iseenda ära neab
Vahel aga, alustama peab, jälle uuelt realt...

Ebasügis

Mis toimub mu sees
midagi kisub, midagi lükkab
ma ei näe ju teed
äng mu sees, on sügav

Merelaine, valge pitsiline vahuhari
meeled õndsamaks vaid teeb
kuskil alles veel on, viimne suvemari
külmaks pole läinud järveveed

Mõni üksik kolletanud puudeleht
silma vaikselt torgib
sügis ometi polegi veel eht
valmimas on eri kartulate sordid

Vihm on igapäeva kostiliseks saanud
päike sekka rõõmukiiri laotab
traktor põllul mõned vaodki lahti aanud
sügis vargsi juba uksi paotab

Mõni hetk on elus ilusam kui teine
mõni hetk on kohe väga, väga ilus

Mõni hetk on elus valusam kui teine
mõni hetk on kohe väga, väga valus

Mõni hetk on, mis on hoopis isemoodi....
(Need on read Jaan Tätte laulusõnadest)

Elu ei käi alati piiri mööda ja pidi
joone tõmbame alla alles hiljem
Vahel tahad hoida armsamale ligi
ometigi korjad pärast südamekilde....

Aimus, arusaamine ja teadmine
kõik see tuleb palju, palju hiljem
oma elu ainsa adra seadmine
vahel istuma sind paneb pilvel

Kõrgelt kukkumine teeb väga, väga haiget
nõrgema paneb põdema veel kauaks
Siis ootad sa, vaid leevendavat merelainet
kes rahustavat viisi sulle laulaks...