Sa oled merelaine...

Su hääl mind saadab päevade teil
rahu mu südamesse toob
on antud aeg,õnnehetki tunda meil
las kanda, meid armastusevoog

Refr:Sa oled merelaine mu hinges
kord mäslev, vahune ja karm
kui olen kurb ja veidi pinges
saab aidata, vaid Sinu leebe arm...
...sa oled merelaine mu hinges...

Kaugeks, kui jäävad kohtumiste päevad
igatsus ja pisarad,varjavad päikese taevas
sinu häält, oma südames siis kuulan
seilan edasi ma meie, unistuste laevas

Sa oled merelaine mu hinges....

Me päevad on õnne-läikelised
lendamas liblikad, peas võilillepärjad
me oleksime nagu alles väikesed
rannaliival, kahed, kõrvuti jäljed

Sa oled merelaine...

Hoia mind, ära lase kukkuda
ole mulle toeks mu eluaja
vahel lihtsalt võib tukkuda
tuled siis, kui Sind ma vajan

Sa oled merelaine...

Ülekohus kisendab mu väsinud meeltes
minevik hiilib selja tagant
üle... ei mööda,
ei unustusse pööra
päevad, mil vere ja pisarate mekk

Miks ei tagane sa saatan

ikka tagasi leiad tee sa minuni
iganes kuhu ma ka ei vaata
viivad mineviku verejäljed sinuni

Unusta, tahaks karjuda nendele
see kõik on ammu olnu
see ei mahu enam oleviku teljele
sellest saanud on koolnu

Ikka ja jälle
keegi leiab uue kondi
kaevab hauda, millel kasvab sammal

Miskit peab olema järada
kont peab hammaste vahele mahtuma
liha kistakse luudelt, tükk haaval

Sa pole veel surnud
juba jagatakse vara
enesele ise ostan urni
põletada lasen ära

Ei saa  raisakotkad enam rebida lõhki
tuhk hajub merega ühte
ei enam tilluke lapsuke minus põtki
miski meid  ei kinnita

Unustuse jõele, kui kord sõuan
kõrgelt alla vaatan teil,
aeg haavad parandada jõuab
ometi süda, vermeis ja hell

Ainult Sina

Rooside lummavat lõhna, täis on õu
hingel on kerge, olen kui lind
ikka kiiremini , tuksub mu ärevil põu
meenutab õrn lauluviis, Sind

kerge on elada, lennata, naerda
olles nii vajalik, kellelegi siin ilmas
hea on veeretada käte vahel aega
kui naerukiired sädelevad silmas

kadunud on varjuliste varjud
taganeb mustmiljon tusatuju piiska
õnnega tasa-tasa, ära harjud
eales keegi, enam ei tee liiga

vahel veel ärkan, mu ümber on udu
hing otsib su soojendavat hellust
ometigi igapäev, rohkemat ma usun
kunagi enam, tundma ei pea kurjust...

armastust, hoitust ja hellust
otsisin ma kogu elu
põgenesin ära sudust hallist
enese seest leidsin pelu

Armas, hoia nüüd mind Sina
vajan su tugevat õlga
valasin ise, omale õnnetina
elule olen maksnud, oma luna.