Ingel

Majakas näitab teed
tormisel ööl
merele jäänud taat
siis silmab kodusaart
Ingel on ootamas kaldal
kutsikas peremeest ootab valvsalt..

Meri on tujukas ja tuulte vallas
ingel oma väega
merel sõudja , üle kallab....

Esimene lumi

Natukene õiteilu
väljas on ju vilu
katab lumi maad
hanges heinasaad
Vaid mälestustes veel
meeles suvised teed

värske heina lõhn
kopsudest lõppenud õhk
kui suudlusest pakatand huuled
neid paitanud
soojad suvetuuled...
Nüüd paitab lumehelves
õhetavat palge
mu kaela ehtivad helmed
on taevakarva sinivalged....

Kallis

Sa lahkusid

jättes mind üksindusse tumma

sa lahkusid

ma nautima jäin kire lumma

Tean, sa tuled jälle taas

ootama vaid pean

siis heliseb südame laas

pea su rinnale sean

Pisarad,  lahkumise ainsad tunnistajad

igatsus mu rinnus paisub

mu kaaslaseks on vaid ootused

mil olla saan su kaisus

See on elu, varastatud hetked head

Armastus, kus kirg 

mõistus ja viimne aru kaob peast

ununeb homne hirm

Kallis, ma ootan

iga hetk, päev ja tund

Sind tunda tahan

Sinust näen vaid und

Vabadus

Tahaks hetkeks liituda nendega
kapata silmapiirita avarusse
metsikult lakaga paarilist rabada
higistena lennata vabadusse....

Vabaduse kirelõõm
lõhnade ergutav sõõm
hetkeks maitsta, metsikut kirge
mis vapustab veel aegu hinge..

..et edasi minna
küllastunud armurõõmust
nagu 
tunnete vabadusesõõmust....

Kirg

Pimedus on pimestanud
kirg punase vine toonud
iha vaid pilke ilmestanud
metsikuid paare loonud....

Sügisnukrus

Vihmamärjad kõnniteed
raske taevas mu kohal
ikka ja jälle
tulevad vihmaveed
päike on jätnud
meid maha....

karjatan täna... ma ülesse
jah taevas..kuula mind sa
kus peitud sa pilvede süledes
oled unustanud - 
soojendada maad

Tule kord, üksainus hele kiireke
peida end, mu põue soppi
näe, pea välja on sirutand
hele, heleroheline libleke

Tule, ma ootan 
ootan päevi pikki veel
veel sirutan su poole käed
käed, mis ootamas su väes...

Elu

Mitte elamine pole keeruline. keeruline on elada nii, et sellest lihtsalt elu saaks ja siis kui tahame elada rohkem kui ühe elu, tuleb juba see esimene mõtete puhastustulest läbi talutada
/"Iseennast kuulates"M. Aunaste/

Iseenesest on see ju hea ütlemine...Mõtete puhastustulest
Jah..ma võin oma mõtted puhastada, ehk püüda veelkord unustada, aga ei...on võimatu visata ära kõike olnut. Me ei saa un

ustada ei joovastavat kirge, ega ka musta muret, mis sind äärepealt purustanud oleks, kui mitte sa ise...
Mina ei olnud tugev, tollal ei olnud mul ka sõpru, head kaaslast..
Mina murdusin..ja ometi aegade möödudes kasvas kinni murdunud oks..ehk küll armid on sügavad ja jäävad elu lõpuni..
See aitab mulle meelde tuletada, et kui oled läbinud ja ära näinud, kõik musta mure varjud, siis on sulle jälle õigus näha säravat päikest!
Soovin ka Teile ikka Päikest ellu..ja et sealt puuduksid igavesti ....
musta mure varjud! :)

Täna ja homme

Täna näen ma Sind
homme ei puuduta 
su käed enam Mind
Täna suudlen Sinu silmi
homme ei näe me ilmsi
Täna emban Sinu keha

homme jäävad
kilomeetrid selja taha
Täna kirge oskan tunda
homme elan eilse lummas...
Täna öös on kuud ja päikest
homne päev toob südamesse äikest...
Tänane päev
on eilse nõrk kaja....
kuhu kurbus enesele
rajab kitsa raja.

Hommik

Ma ärkan igal hommikul
avan värava uude päeva
vahel silmad avan koidikul
avasilmi und nad näevad...

Kui kaunis on hommik

ehk küll väljas on udu
jalas mul ikka kummik
oma silmi ma ei usu

Alles oli värve täis mu õu
päike säras sinitaevas veel
nüüd igatsusest pakatab põu
on silmad pidevalt vaatamas teed

Ometigi lootus südamesse jääb
tuleb jälle uus kevad
peagi saabub see oodatud päev
loodus taas õiteehtesse end seab...

Tahan leida

Tahan leida sõnu
tunda nendest mõnu
kümmelda roosiliste sõnade
lõhnavas vees
uinuda päikesesoojusest 
kuumal teel

Tahan mõista linnulaulu
tahan ärgata päikesesäras
mis embamas mu lauge...
...mitte aga ..musta kaarna
kurdiks tegevas käras...

Tahan südamega emmata Sind
kuid puudub julgus
Tean Sa vaatad eemalt Mind
meid ühendab leebe tuuleembus..

Tahan tahan tahan....

Nii vaikne on soov...

Nii vaikne on soov minu huulil
kesk lummavaid tundeid täis ööl.
Las kaaslane kaaslasest hoolib,
sest üürike on elutee.

Kui langevad lumekristallid,
et katta uinunud maa,
siis kallis las jääb ikka kalliks
ja mõistmatu mõistetud saab...

Võta õnnetu ränduri käsi,
ta pihu sees süüta soe leek.
Anna jõudu, et rändur ei väsiks
ükskõik kui pikk ka on tee...
(tundmatu autor)

Vihma sajab ja sajab...

Täna võimutses tuul ja vihmamaru
ka meri oma lainetes, ei saanud rahu
ikka ülesse ja alla rahutult laskus
omalgi täna, väike ärevus taskus

Nüüd saabunud pimedus ja vaikinud tuul
puudub ka nutuvõru, lapse suul
on tuli kaminas ja kodusoojus
mis sest, et ei näinud me
kuidas päike täna loojus....

Üksainus lihtne lilleõis...

Üksainus lihtne lilleõis
su ellu rõõmupisarad tagasi tõi
Üksainus soe ja siiras sõna
ja muusika oli selle kõlal

Üksainus suudlus, enne und

ja sa ei tundnud enam talvist lund
Üksainus kallistus mu arm
ja miski pole eales enam karm

Üksainus hetk, võib teha elus imet
sa pole enam kurt ja pime
Üksainus õis,
avab juba nutust tuhmund silmad
ja jälle on olemas päikesesäras ilmad

Üksainus...
...ja maailm naerab koos meiega!
♥ ♥ ♥

Vikerkaar

Mu elu oli alles hiljaaegu
üksildane, tühjust täis
Ma elasin vaid vaevu, vaevu
kõik ilus minust mööda käis...

Siis tulid mu ellu Sina
maailm sai värve täis
Nägijaks kui sain Mina
vikerkaar mu ümber käis

Nüüd näen kirkaid säravaid silmi ja naeru
sekka mõni pisar vahel veereb
end vahel talitseda suudan vaevu
kui lembesõnad kibelevad keelel...

Vikerkaart sa hoiad südames
sõnad paitavad mu meelt.....

♥ ♥ ♥

Sügisehommik

Nii kaunis on sügisehommik
kui päike kuldamas on taevakaart
ei sega mind porilombid
sa vaata, kui ilus on aknast väljavaat

Mu südames heliseb täna naer

ma trallitan ja laulan ka
on kadunud masendus ja vaev
jälle ma naerda nüüd saan

Päike kullake , sa suur ja soe
rõõmupall ja naerusuu
su kiirte rüppe ikka poen
sulle alati olen ma truu...

Vihm

Appi ma olen varsti vihmausku
vihma kallab kõigest väest
kõik hall ja ühtemoodi tuhmund
kuis pääseksin ma selle käest...

Selga kummiülikond

kummikud ja paat
tööle minna minu kord
kuigi vesi rinnust saat

Mil lõpeb see vihm
veeuputus meil varsti käes
päikest leida mu siht
saladus on uskumise väes

Valelik keel

Kes soovitaks rohtu
kui sees keerab
lugedes ilmselget valet

Kus leida õigust
kui ilmas lokkab valskus

ja õilmitseb laiskus

Mul on tõega paha
ma lihtsalt salgan maha
ja unustan selle...raha...

Ma loen ja ei usu oma silmi
kas kõik tõesti sünnib ilmsi
peatage see rong, ma astun maha...

Las mööduvad aastad

Las mööduvad aastad
aeg parandab vead
ehk küll elu meid laastand
on tuju meil hea

Elusügises kõnnin 

on silmades sära
õhtu hilisel tunnil
pole linnud kõik lennanud ära

Las mööduvad aastad...

Veel vahel ka päike
rõõmustamas on meid
ehk küll harva teeb käike
ikka alati jälgin ma teid

Las mööduvad aastad...

Vahel tundub ikka
elu paremaks läind
olen elanud vilkalt
palju eluski näind

Las mööduvad aastad...

Las siis mööduvad aastad
päev päeva kõrval reas
on veel paju neis päikest
õnnetunded nende seas

Las mööduvad aastad....

Armastus

Armastus teeb haiget
Armastus kannab Sind taevastel pilvedel
Armastus veeretab laineid
Armastus leegitseb veel, põletatud sildadel

Armastus on võimas relv

mis tappa võib südameid
kui seda teeb veel kelm
siis taplemas näed piikisid

Armastus ja viha
tuleleek ja kirg
kui käsi ümber
teineteise piha
on kadunud
sind piinanud hirm

Armastus....
♥♥♥

Tulekeeled  mind nilpsavad
mu ümber on kuumus ja müha
aplalt ja ahnelt limpsavad
püüdes ikka uuesti üha

Tuli on kirg
ja armunute leek
Tuli on hirm
mis põletab seest

Tuli mind neelab
õlgadele heidan kirgede salli
ise võrgutavalt meelas
mässin punasesse kalli


Siis me tulemeres veereme
kirgede higis aplad oleme
leegina  neelame teineteist
me hoolime ainult ...meist

Miks

Elu on lõim
Elu on habras
Elu on Õnn

Miks siis ikka lahkume varem
kui aeg on õige käes
kas keegi meist on parem
et võeti taevases väes

Elu on ettearvamatu
Elu on vahel piin
Elu on arusaamatu

Miks noored ei usu tulevikku
miks käivad vasakut jalga
miks ikka vaatavad minevikku
kartes elule jääda võlga

Elu on ilus
Elu on keeruline
Elu vahel...valus