Pisaratest pärlikee

Vahel tõuseb hinges maru
mis kõik senihoitu segamini lööb
ei võta mõistus, ei saa aru
mis mind ometi seest küll sööb

Pisarad igapäevane nähtus
kurbus varjutab hea
heidutab ähvardav vaikus
kaotanud olen ma pea

Unistused kadunud on ajalukku
lootus ammu ära jalutanud
enam pole jaksu, pole usku
ununenud kõik, mis alustatud

Miks on kõik see nii
seal, kus kord algas okkaline tee
elu ikka tagasi sind viib
samu jalajälgi, taas sa jälle teed

Südamel on täna kurb
möödunu veel kaua haiget teeb
ma näeksin justkui und
mu ümber pisaratest pärlikee