Südamekivi (uuem versioon)

Südamekivid, need veest libedad
päikesest karedaks küpsenud rannakivid
paljudel päikeseterad veel küljes

päike ise andis,paitades külma kivi
mis kuu külmas sinas maha jahtus
eelmise päeva kuumadest päikesekiirtest

päike andis ka soojuse ja elamise võlujõu
kuidas elada üle talvised pakasekuud
andis kaasa sooja suve kiired.

kuugi jätab oma südamekivid maale
sinakas valge, koos kuldse kollasega
justkui oleks päike, tal külas käinud

minul ka on, kuu südamekivi kaelas
enese ligi, päris südame juures
andmas mulle nii ööd, kui päeva

Öid,kui vahete-vahel üksinda külm
mil ei paista kuud ja ei sära tähti
Päevi, kui päike on pilvevangis

siis on minul olemas kuu kingitus
südamekivi
kingitus sõbralt armastuse ja hoolivusega
kuhu on sisse põimitud
soojad ja hellad sõnad
tugevad kindlad käed ja Armastus

ma olen kuulaps
hundiulgu armastan kuuvalgeil öil
vahel vestlen sõbraga
vahel...katab mind , oma külma säraga

siis ärkan hommikuvalges
päiksekiir kangutab väsinud laugeid
armastan mõlemaid
päikest ja kuud
ilma päikseta...ei kasva ju muud....

Südamekivi

Südamekivid, need veest libedad
päikesest karedaks küpsenud
paljudel päikeseterad veel küljes

päike ise andis,paitades külma kivi
mis kuusinas jõudis maha jahtuda
eelmise päeva kuumadest päikesekiirtest

kuugi jätab oma südamekivid maale
sinakas valge, koos kuldse kollasega
justkui oleks päike, tal külas käinud

minul ka on, kuu südamekivi kaelas
enese ligi, päris südame juures
andmas mulle nii ööd, kui päeva

Öid, kus on üksinda külm
mil ei paista kuud ja sära tähti
Päevi, kui päike on pilvevangis

siis on mul olemas kuu kingitus
südamekivi
kingitus sõbralt armastuse ja hoolivusega...

sest ma olen kuulaps
hundiulgu armastan kuuvalgeil öil
vahel vestlen sõbraga
vahel...katab mind , oma külma säraga

siis ärkan hommikuvalges
päiksekiir kangutab väsinud laugeid
armastan mõlemaid
päikest ja kuud
ilma päikseta...ei kasva ju muud....

Hundiulg

ohvrialtarile heidetuna
reedetuna omade poolt 
kurttummade
pimedate ja hingetute 
sekka heidetuna
elas ta aastakümneid
üksainukene sädemeke
oli teenäitajaks veel
näitas pimedale
kuulmatult kuuljale
hingitsejale elulavatsil

Ta ärkas....
elavana tundes end
pesi silmad allikavees
lepitas kristalse lumega
tulikuumas vees
kuulis toksimas kirjurähni
paksu metsa sees

...otsis üles
lumme peidetud rajad
järgides enese sees
põletavat tuld
kõndis, kuni silmapiirile
kerkisid viltused majad

kõige kõrgema
ümara mäe tippudest
valis ta välja
et valla päästa
ürgne karje
hundiulg

Armastus

Olen püherdanud armastuse nektaris
lõhn minu ihul ei kao
pestes maha ei kulu
päevadega eales ei unu

kuukiired öises pimedusesinas
päikene päevases valgusekumas
hellitamas mu keha

lillede himur ahvatlus
kuhu mesilind maitsma tõttab
seegi vaid kahvatub
armastuse nektarite lõhnas

armastama ja janunema
naudingute mõnust joobuma
enda olemise ängi vabastama
naisena siia ilma looduna