Armastuse retsept

Ma pole sõnameister
ega värsisepp
aga olen oma õnne valaja
tahate, ma annan retsept...

Näpuotsatäis lihtsameelsust
otsatu usaldus
sülega kirge
kapaga sekka vihma
päikest, seda kindlasti

ilma ei valmi see toit
mis on segatud
kõige kaunimatest tunnetest
kõige ilusamatest mõtetest
hell-soojadest kätest
armsatest sõnapaaridest

need panevad helisema hingekeeled
toovad välja kõige salajasemad soovid


vürtsi lisavad kirg ja põlevad küünlad
iga puudutus, äratab iha
kuumpõletavad huuled
siin ei küsita, sinult iga....

 

Lastekodu

Lastekodu laps
too ootab
iga päev ja iga tund
ema...isa
tal pole und

Ta rebiti öösel voodist üles
pang külma veega , lendas pähe
unes nägi, end ema süles
nüüd karjumisest, hääl on kähe

Üks paha ja tige tädi
kes röögib ja peksab
teda ei keela , ükski käsi
laps jalahoobist, nurka lendab

Rivis väikesed poisid
värisevad külmast, hirmust
kunagi neid hellitavad käed hoidsid
nüüd unistavad, tiibadega linnust

et võiks ära lennata, sellest orbudekodust
lahti saada, räbaldunud mütsilodust
hingata vabaduse lõhna

Ema, emakene kallis
kes kandsid kleidikest hallis
ja õhtuti kurvalt sa ohkad...

Pisarad sul olid silmis
kui tulid kurjad tädid
see oli toona, justkui filmis
kes väänasid, ema kaela ümbert
mu pisikesi käsi...

Lastekodu, on vaid koht
katus pea kohal
riie seljas

Soe tuba
ometi külm on tädide süda
laps vajab oma ema
sünnitanud ilmale
on ta ju tema...

Kadunud päikene

Pisikene tüdruk
oma pehmes voodikeses 
alles tudub

Siis kui silmad avab, märkab
taevas see on, hallis sudus
pole päikest
pole mängukaaslast
sooja, armast

Kuhu jäänud oled
miks juba sa ei tule
mere äärde jookseb
hingepõhjast juba...
tulevad valusad nuuksed

Merele kurdab oma suurt muret
rannakivid, tummad sõbrad tal
Päiksega ju soojust andsid
vahel pingiks, kus puhata jalg

Väikene ei mõista
miks sõber veel magab
miks linnuke ei hõiska
suure kase ladvas

Langevad rasked vihmapiisad
koju jookse , pisike piiga
haara kaisukaru kaissu

Vihm teeb lapsele liiga
haigus võtab pisikese piiga
aitab ainult, päikse soe paitus....

Mineviku kustutaksin ära

Pilet, tagasi-edasi rongile
mineviku maadele tahan 
Kustukumm, mul andke kaasa
mõned hetked maha nühin
olnuks kuulutada võiksin

Aastad heidaksin turjalt maha
kurjuse ja meeletuse omad
kui leivatükk nurgas
osutus lapsekakaks
elutuba,
äraneetute
joomaurgas

Iga hommik algas meeletu valuga
lapsekisa...jää vait põrguline
kus leida see kõhtu täitev paluke
rüü, mis kattis, nii õhuline...

Soojust...hingepai
see tundmatuks tol hetkel jäi
vaid veri ja kusi toanurgas
seal joomarite hõrgus urkas

Päev toibus, pudelite hellal kõlinal
see muusika sai hingepaiks meile
pärast mehepojad kurgust kostvas lõrinal
maadlesid räpastel , oksega segatud heintel

Need aastad kustutan
tehke mul ajuloputus
vahetage veri ära

Peseks ära, loputaks

..ja olekski prii

Esimesed sammud...üle aia

Mis on teisel pool aeda
Mis on kõrgel
kuuse ladvas
Miks päike tõuseb
hommikul taeva
õhtul aga
meretaga magab

Kõik vajab lahtirääkimist
lapsesilm, see märkab
suuke voolib sõnu ritta
peagi lause tuleb
pikalt, pikalt...

Esimene samm
esimene sõna - Ema
Kui juurde tekib ramm
maailma astub,
väikene tema

Üle aia vaatab
veidikene veel
ja juba väravat paotab

Las lendavad aastad
pea ise juba teel
lapsepõlv,
su silme ette laotub....

Kuni me külad veel elavad...

Maalähedane romantika
siledaks laotud puuriidad
pilt missugune
***
piilume veidike puuriida taha
kostub...roppude sõnade lalin
mine...p....pane p....

maalähedane romantika

pudelite kõlin
ei ma valetan
nüüd kõik ju plast
kaasaarvatud näod
mis sealt nähtavale tulevad

kohe kohe lähevad käiku
akrobaatilised harjutused
tasakaal on tähtis
ikka ette ja taha
taha ja istukile maha

maaromantika
maa külgetõmbejõud
on see mis mehikesed
pikali veab
et puhata
järgmiste tundideni

pea lõhub valutada
käsi sirutab kõrvaloleva pudelini
kurask polegi enam

pole hullu
pood on veel lahti

ja sammud
veidi taaruvad
ja tee on kõver

suunduvad uut meelehead saama

külaromantika
maalähedane
ja kosutav

Kurbuses

Haavalehena värisemas tuules
külmast sinised, mahlakad huuled
Ma tunnen,vankuma löön
enne, kui kätte jõuab lunastav öö

Öö varjudesse hetkeks peita
kuu külma sülle tahan heita
Pisaratel lasta, vaid voolata
üksinduse tunnet hoomata

Katki on hing ja kildudeks süda
veel hetkeks jääda mul luba
enne kui kell lööb kesköötundi
mul pole lahkumise sundi

Siis ometigi minema pean
mu sõber, hell ja hea
mil kohtan jälle sind ma
saatusel,siin oma sõna öelda

Kas ristuvad me teed kord veel
kas rõõmsamaks saab kurblik meel
kas õnnetunne kordub taas
õiteehteis, kui kord jälle, on me maa...