hingel on kerge, olen kui lind
ikka kiiremini , tuksub mu ärevil põu
meenutab õrn lauluviis, Sind
kerge on elada, lennata, naerda
olles nii vajalik, kellelegi siin ilmas
hea on veeretada käte vahel aega
kui naerukiired sädelevad silmas
kadunud on varjuliste varjud
taganeb mustmiljon tusatuju piiska
õnnega tasa-tasa, ära harjud
eales keegi, enam ei tee liiga
vahel veel ärkan, mu ümber on udu
hing otsib su soojendavat hellust
ometigi igapäev, rohkemat ma usun
kunagi enam, tundma ei pea kurjust...
armastust, hoitust ja hellust
otsisin ma kogu elu
põgenesin ära sudust hallist
enese seest leidsin pelu
Armas, hoia nüüd mind Sina
vajan su tugevat õlga
valasin ise, omale õnnetina
elule olen maksnud, oma luna.
No comments:
Post a Comment