Allikal

Janune kes allikale eksis

kustutas esmase kuivuse suu

isu sest sõõmust vaid tekkis

ununes hetkeks kõik muu

Ikka ja jälle, janu ei kustu

lisa vaid juurde veel nõuab

ununes kõik, mis oli enne ruttu

lootis, et hiljem veel jõuab

Aeg läks ja janu jäi alles

nüüd naudib ja rõõmustab jälle

ometi hing on erk ja valves

liival on järel ka jäljed

Kas kustutab tuul ja süvendab vesi

need hetked ja kirglikud ööd

too janune, kes jäljed kunagi teg

ioli see tema... ainuke soov

Jäävad pikkadeks aastateks alles jäljed

põledes tasase leegina

hoides elavana juba süüdatud tuld

allikal olija janus ....olema enam ei pea...