Hetkeks sattusin rajuvihma alla
mis äkitselt kaela mul kallas
silme eest läks mustaks

Kartsin juba, et kaotust taluda tuleb,
et ainus tuluke aknas, tuules kustub,

et siiski eksinud olen

Rahunes raju, lõpetades vihmasaju
ma tagasi sain, omaenese ajataju
taas olevikku tulen

Elus on päevi, kui kaotad hetkeks pinna
teadmata , kas julged edasi minna
taas tulevik mu jaoks...on varjudeta valge

Maavärin..vist mu jalge alt läbi käis
tundsin vibratsiooni
terve möödund elu, silme eest läbis
nägin sähvivaid jooni....