Karikakardest kleidi
selga enesele panin
tahtsin eputada veidi
see õis... oli vanim

Juba kadunud üks
peagi tuuleke viis teise
minus murdunud tükk
see tundus nii veider

Kolmas, neljas ja viies
linnuke kaasa haaras
iga õie rebitud liides
mind südamesse haavas

Veel ainuke on alles jäänud
ma alasti kistud olen
kes elu selliselt säänud
et torm, nii äkitselt tuleb