See üksainus
äraeksinud vahtraleht
mille tuul on julmalt rebinud puult
paneb nutma mu hinge
Ma tunnen valu ja kurbust
mu silmades on nukruse halli
ehk vajangi hetkeks vaid unustust
kõik hetked, mis olid kallid
Suve sametiselt paitav päike
pugemas läbi hommikuste
kastepiiskades värelevate puude
Leebe, laiseldes voogav tuul
nagu oleks siidine sall, embamas õlgu
ja su puudutusest niiskeks sai huul
Punane maasikmari
veel paokil huulte vahel
nüüd meid kimbutamas juba
sügisevari...
Sügisnukrus
kuldsed lehed
kurbus
kurbus
suvi miks lähed?
No comments:
Post a Comment