Peidetud kuskile kaugele ära
sulgedes enese järelt see värav
Mitte vaadata seda külma ilma
ilma südameta inimesi....

....sügist, kus ma ei kuule lehtede sahinat

kuulen vaid vihma tekitatud krabinat

..kuulen veel, lapse nuttu
näen kiirust ja vanemate ruttu
need pühad, sädelevad tuled puul
naerunäod ja laulud suul

.....mina ei taha...
jään parem sellest rongist maha
see tekitab vaid kurbi mõtteid
hingesoppi kogub tuska

Kus leida kõik see hingesoojus
kui see päike on loojund
kas on seda üldse olnud minus
või olen eluaja elanud, ma hirmus

Nüüd sulgunud mu järel
on lõpuks mineviku värav
mu igatsev pilk, uitab järvel
lõppenud on elulõik, nii ärev

Kas loota võin ma veel
kas on kõik, veel alles ees
mis kunagi oli pelk unistus
nüüd tulnud mu ellu jäävalt.

Kõik need unistatud õnnehetked
kõik need öised paadiretked
kõik need kokkupõimitud käed
Sa tuled jälle taas ja Jääd.