Üks tee, ühised sammud
kajamas vastu
siin tühjal alleel
eemal üksikult seisab võõras
tühjas pimedas linnas
mu silmade ees
On must kae looritand ta silmad
see viha raske rõhuv vaev
on raskeks teinud pilved vihmailmad
ja mehe silmist ei lahku raev
Võõras me linnas
kas avad ükskord oma silmad
kas kõneled tõde meile veel
suisa suure tormiiili eel
See on saatus, kes seismas
ootel, kuulatamas hetkeid
endale ta tõde veel hoiab
kuulutamata meile, tuleviku retkeid
No comments:
Post a Comment