Helesinine liblikas
mu õlale laskus
Õrnalt kõrva kõditas
sosistas mulle... üht nime
Unistus, ütlesin ma vastu
ilmsi seda teed, eales ju ei astu
Möödusid aastad ja sündis ime
miks ometi nii kaua,olin olnud pime
Kohtusid öös, kaks võõrast
käinud mööda üksteisest
Riivates aegade kätt
ometigi kaugeks vaid jäänud
Kohtusid uuesti taas,
et õitsele puhkeda saaks ...
....armastuse aas
Sinisel liblikal jälle...oli olemas
.... oma tantsusaal.
No comments:
Post a Comment