Mõtisklen ja lisa sean
NAINE olla, on õnn ja kõige alus
ma ise olen, sestap tean
on õide puhkemise aeg
on haavad, kui hing on valus
vahel harva märkad päikesekiiri
mustas masenduses, tundemeres
tunned südames kraapimas teravaid küüni
ja ikkagi sul, ürginstikt on veres
sa murdud ja vajud ja tõused
oled kui vahune merelaine mu põues
olles ise vahel jõuetu ja ära
sul luban, mine Sina ja sära
ma ise vaid joovastun hetkeist
korjan vaid jälgi su järel
tunnen alati ääretut petmist
tean, kunagi olen minagi päral
olen vaid lihtne ja haavatav
olen kui rännuteelt naasnud kevadelind
mind kerge on murda ja jätta
ja purustada habras hing
olen ka liblikas, kesk heitunud pimedust
tuli mind kutsuvalt eneses seob
muusika helin, keset säravat kuuvalget ööd
ja muusiku kuulmatud, salased mõtteteod
mis read, mis mõtted siia said
mind innustas üksainus sõna vaid
NAINE on tugevam kui kes igatahes
aga tedagi veel nõrkus tabab
ünber sulgub, nukruse ahel
No comments:
Post a Comment